Rebaste jõulupaanika

Jõulud nagu ikka, mõtleb vana rahvatantsija, ei midagi uut siin ilmas... Kuigi oli ka mitmeid, kes üksnes osaliselt nõustusid selle mõttekäiguga. Jah, selle osa Vikerkaarest moodustasid uued tantsijad ehk siis „rebased“ ja nende nahas olla ei ihaldanud eriti keegi. Aga polnud pääsu.

Oli kuulda, et „vanad“ kogunesid isegi Ilo ja Kati juurde „loomeõhtule“ seekordsete rebaste peedistamisega seotud plaane arutama. Pärast seda käisid nad pikemat aega väga kavalate nägudega ringi, justkui ootaks neid kõiki lähenev töövarju päev peaministri kabinetis või vähemalt šampanjavann Anu Saagimiga. Olgu nende tunnete klaarimisega, kuidas on, aga kauaoodatud pidu jõudiski lõpuks kätte.

Paanika kulminatsioon ise leidis aset paljude poolt juba heakskiidu saanud Askari puhkemajas. Tegelikult muidugi oleks pidanud olema kaks pidu, aga justkui eluliseks tõestuseks teooriatele, et aja kulg järjest kiireneb ning Maagi tiirleb ümber Päikese üha kasvavas tempos, haihtus aeg rebaste- ja jõulupeo vahel olematusse ning üritused ühtisid iseenesest.

Seekordsed rebased olid siis Aivar (tema teatavasti muidugi ei ole Vikerkaare uus liige, kuid kuuldavasti lunastas endale võimaluse jääda igavesti rebase staatusesse karistuseks enda aastakäigu rebaste ristimisest kõrvalehiilimise eest), Kai, Rauno, Merike, Peeter, Mati ja Aliis, lisaks edutati rühma ovatsioonide saatel hõberebaseks Ulvi. Kohe algatuseks kirjutati korstnasse rebaste uutele peokostüümidele ning soengutele kulutatud aeg ja raha, riietades nad valgetesse kapuutsidega tolmukaitsekombinesoonidesse. Boonusena lisati make up´i varjamiseks näomaskid. 2009. aasta läheb maailma ajalukku seagripi epideemia paanikaga.

Ja siis oli rebaste kord anda omapoolne vääriline vastus vanade loomeõhtu ponnistustele. Eesel sai saba, mündid kukutati kaussi, kommid topiti põske ja ka kõige keerukam rahvatantsualane terminoloogia sai lahti mõtestatud ja vanade tegijate väikeste kohendustega ette mängitud.
Tänavused rebased rõhusid meeskonnatööle ja motole „Üks kõigi eest, kõik ühe eest!“. Kõigele toimuvale andsid hoogu juurde Jaanuse haruldaselt tabavad ja vürtsikad vahelehüüded. Ning lõpuks saigi rebaste vaev tasutud ning kogu paanika päädis tõsimeelse vande andmisega rahvatantsija „piiblil“ ja Ennu ennastsalgava füüsilise ponnistusega vande vastuvõtmisel.

Uuel päeval tuli oodatud jõuluvana asemel suure kingikotiga väärikas ja võimas hõberebane (olgu selgitava märkusena öeldud, et siinkohal räägitakse hõberebasest selle zooloogilises tähenduses, mitte segamini ajada sama sõna kõnekeelse tähendusega „noorliikmeid toetama volitatud tegevliige“). Kingitusi jagus kõigile, kõvematele tegijatele isegi mitu – hõberebane oli nõudlik, aga õiglane ja niisama veiderdamise eest ei saanud kinki kätte keegi. Etteastetest väärib eraldi märkimist Vikerkaarepoiste Ilo, Raivo, Viljari ja Tõnu naiste südameid sulatanud ning meestes hoolikalt varjatud kadedust äratanud tantsunumber „millest mehed tegelikult unistavad“.

Ja siis tantsiti, tantsiti, tantsiti... Sai ka sauna, mis tundus võrreldes laululava tillukese saunakesega, millega viimasel poolel aastal harjunud oldi ja mille lavale pea poole rühma kolmes kihis äramahutamine juba igati normaalse tegevusena tunduma oli hakanud, kuninglik. Hilisemaid ärkvelolijaid lummas Rauno oma pillimängu ja lauluga alates metsavendade repertuaarist kuni Tuljaku töötluseni. Elus on hetki, millest osa saamine vist ongi see tihti tabamatuna tunduv õnn.

Et seekordne rebaste jõulupidu oli üks õige ja tõsine pidu, näitab ka see, et tal oli oma tõsiseltvõetav järellugu. Nimelt sai peol sõlmitud üks kihlvedu, mille osalised ja sisu jäägu teadjate teada, kuid mille võit realiseerus suurepäraseks aastalõpuvaheaja tantsuharjutuseks kõigi uute ja vanade kirglike Tuljaku austajate jaoks.

Juubeliaasta tõi Vikerkaarele kaasa hea rebasesaagi. Küllap neist sellesügisestestki kutsikatest saavad ükskord tublid murdjad (loe: tantsumurdjad), kes võivad endale lubada heietusi üha kiiremas tempos mööduvatest jõuludest ja rebaste paanikast tollel talvel, mil hanged olid räästadeni ja pakast viimase kümne lahjemat sorti talve jagu.

„Toome” juubel

24. oktoobril 2009 pidas tantsuselts Toome maha suurejoonelise kontserti. Vikerkaare õnnitlused andsid edasi Kai ja Kristi.

Lodjakoda

Lodjakoja esinemine sai teoks tänu suvisele Emajõe festivalile, mille põhiüritusena toimus paatide paraad. Emajõe Festival toimus 30. juuli- 16. august. Paatide paraadist võtsid osa Ivo ja Tiit kummipaadiga. Seljas olid rahavriided. Ivo sõudis ja Tiit tegi kaasa sõudmisharjutusi.

Tiit ja Ivo olid ainukesed kummipaadiga, ülejäänud olid kõik mootorpaadid ja üks vingem kui teine. Tänu sellele, et me olime ainukesed kummipaadiga, saime eriauhinna – tasuta 2 tunnise lodjasõidu Emajõel.

Suvel oli lodi väga palju sõidus, seetõttu lükkus meie lõbusõit sügisesse 4. oktoobrile. Enne lodjasõitu tuli töömeestega jutuks, et me Ivoga tegeleme rahvatantsuga ja kutsusime lodjapoisse ka tantsutrenni. Ja siis saime teada, et 14. oktoobril on lodjakojas paatide ja muude veesõidukite navigatsioonihooaja lõpetamine ja Vikerkaarele pakuti ühtlasi esinemisvõimalust.
Lõbusõit sügisesel Emajõel oli väga põnev ja lõbusõidust said osa veel ka Külli P.-S. ja Endel.
Trennis sai räägitud sellest toredast esinemisest, Vikerkaar oli nõus ja välja sai panna 6 paari.

Esinemispäev- 14. okt. oli külm, vihmane ja tormine, aga selle eest Lodjakojas oli mõnusalt soe.

Esinemisest võtsid osa:
Ingrid – Tiit
Lea - Tõnu
Aira – Andres R.
Kai – Rauno
Janeli – Ivo
Piret M. – Raimu

Algus pidi olema kell 19:00. Külma ilma tõttu ja kuniks rahvas kogunes ja pillimehed end koos pillidega lavale sättisid- pakuti kojas kuuma õlut meega, hõõgveini ja teisi kuumi jooke. Samal ajal suurendati ka tantsuplatsi, kuna tegemist ikkagi töökojaga, siis tõsteti mõned lauavirnad seina äärde. Nüüd mahtus Vikerkaar 6 paariga tantsima. Janeli tegi rühma lühitutvustuse ja ka tantsunumbrid läksid igati korda.

Tantsumuusikat mängisid 2 ansamblit:” Pärnu Poisid”, kes mängisid rahvalikke lugusid. Teine punt tegi rohkem rocki lugusid. Rahvast oli koda täis ja pidu kestis hommikuni.

Oli tore õhtu ja loodame, et saame kunagi veel Lodjakojas esineda. Käivad jutud, et Lodjakoda suureneb ja sealsamas ehitatakse välja Lodjapark ja ujula.

Tiit

Vikerkaarega 230-aastases Tamperes, 2.-4.10.2009

Buss hakkas liikuma ja kohe lendas kork, Tõnu miskit veel selgitamas, aga keegi ei lasknud ennast häirida, tuju oli juba alguses õigele lainele häälestatud. Nats sai sõidetud, kuni kellelegi meenus Andrese sünnipäev. Toostid, tervitused, kallistused ja lõputu hulk laule, mis kõik olid suure andumusega pühendatud päevakangelasele. Kõik see ilu kestis kuni sadamani, oli hetkeline varude täiendamise ja jumal teab veel mille aeg.
Siis tuli Tarmo -- suur ja ilus nagu soomlane. Pillimees peabki vist suur olema, sest head olgu ikka palju. Olgu öeldud, et väikesed ei jõuagi kortsu tõmmata, seda tõestas ilmekalt Anneli, kui tal paluti mõnd lugu lisaks mängida. Oskustest tal muidugi puudu ei oleks olnud. Laevaga sinna sõites ei tabanud küll vist keegi merel olekut, pigem istusime kõrtsus, kus puudus küll muusika ja ettekandja, aga siiski oli kõik nagu päris. Raivo tegi koos Tiiuga meile tantsupõrandal selgeks, et muusika on neile, kes muidu ei oska.
Helsingi võttis meid vastu tüüne põhjamaise kargusega, aeg oli ka juba hiline, aga meil sõita veel üksjagu. Mis seal ikka, jälle võtsime… viisi üles ja kõik kulges juba vana rada. Kui siis järsku ühel hetkel ei pidanud Tarmo närvid enam meie (peamiselt Janeli ja Külli) omaloomingule vastu, ta rabas pilli ja voila! -- see oli päris asi. Jutt , et need, kes laulda ei oska, lähevad tantsima, ei ole kaugeltki õige. Meie sõit kulges nagu laulupeole! Tühised 16 km oli veel sõita, kui Ulvi tõmbas kiirteel hädapidurit -- selge see, et pikk sõit pole naljaasi! Keegi oli vist veel samade tunnustega, aga kes seda enam täpselt mäletab, eks ole. Pärast pikki seiklusi meredel ja maadel olime lõpuks proua Irja hubases kodus. Oli väga kodune, igaüks sai valida, kellega patjadesse langeda. Valikud tehti ju õiged..või kuidas?
Hommik. Väike paanika, asjad kokku, siga ahju ja ise linna peale. Tampere juubelipidu, värske õhk ja ilus päikeseline ilm lubasid suurepärast päeva ja nii ka läks. Üldiselt pidu, eelkõige meie etteaste oli küll väga hea, aga korraldaja võiks edaspidi arvestada sellega, et eestlane tavaliselt ei saa hommikul vara vedama ja siis ammugi mitte juba enne pimedat pidama. Aga ei ole mõtet viriseda, eks igas külas ole omad kombed. Ilo (saime hiljem teada, et tegu võib olla araablasega) särav Vikerkaare tutvustus ei jätnud külmaks kedagi ja Aivari ette näidatud sammudega sai ka kõige puujalgsem soomlane lõpuks hakkama. Oli tore pidu, kõik osalised olid lõpuks märjad, aga rõõmsad. Mati oli pärast kõigest kuuajalist treenimist elus päris esimest korda esinemas. Algul väga pabinas, aga pärast kümnekordselt õnnelik. Siis tagasi Irja juurde, kus ootas meid eelmainitud siga, pakkudes maitseelamusi meile, näljastele. Kodune pidu ei lasknud ennast kaua oodata, sest tantsud veel jalgades ja kell suht varane. Tüdrukud tegid ABBA saatel algust ja nii ta kulges. Ingrid õpetas moodsaid tantsusamme, mida osates ei jää iial hätta! Vahelduseks natuke magati ja hommikuse suure söömaaja eest hoolitsesid Katrin koos Kristi ja teiste tublide abilistega.
Tagasisõidul jagas Raimu laulude vahele ohtralt muljeid oma pikal eluteel kogetust, kuni olimegi jälle laevas. Tagasisõidu põnevaim osa oli laeva kõikumine tormisel merel, mis siiski ootamatult otsa sai ja märkamatult olimegi koduses Tartus. Suurepäraselt võõrustatud, rõõmsad ja rahul, tagasigi kutsutud. Aastas korra ju ikka võib!

Vikerkaare suvepäevad 15.- 16. august 2009.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida siis ettevalmistused suvepäevadeks hakkasid juba palju varem. Oli vaja ju võrguplats valmis teha ja saun katuse alla saada. Võrguplatsi valmistamisega polnudki palju probleeme.
Sai tehtud ja kukkus suht hästi välja. Saun see vastu nõudis suuremat tähelepanu ja tegemist. Selleks tuli töökas meeskond juba päev varem kohale ja asus asja kllalae. Õhtuks jõudis kohale ka tünnisaun.


Reede õhtuks oli saun katuse all ja esimeseks testiks valmis. Saun läbis testi edukalt- mehed olid oma töö hästi teinud. Seega olid ettevalmistused edukalt lõppenud.


Suvepäevad algasid rivistusega. Kohal viibis enamik vikerkaarest ja mõned vilistlasedki. Enne avamist sai seljankat söödud. Selle keetsid valmis Lea S. ja Katrin. Köögi toimkonnas sahmisid nende päevade jooksul veel Anneli, Ulvi, Janeli ja Sander....Söögid said igal juhul maitsvad.
Peale söömis tegutseti sektsioonides, kes mängis võrku, kes fännas mängu, kes püstitas telki, kes lobises niisama...


Toimus ka kõigi osavõtul teatejooks. Jaguneti kaheks võistlevaks pooleks, lõpuks võitis sõprus.

Õhtut naudit saunas, kes siis millist eelistas. Küüni seinale kuvati pilte suve kuumimatest üritustest. Tegutseti varaste hommiku tundideni.
Hommik saabus ootamatult nagu ikka. Kosutuseks sai putru ja kohvi. Riburada hakkas lõbus seltskond kodupoole tüürima.

Kogu seltskond kes kohal olid.


Kokku kribas Kristi.

Europeade Klaipedas 22.- 27. juuli 2009

Et kõik ausalt ära rääkida,siis sai reis mingil määral alguse Tiiu juurest kodust Ülenurmel juba 21. juuli õhtul. Põhjuseks sünnipäevakutse ja nii see reis alguse saigi. Aga nüüd lühikokkuvõte neist toredaist ühistest tantsupäevadest.


22. juuli ehk kolmapäev kell 5.00 Hansabuss koos Uhka naisrühmaga Põltsamaalt võttis Vikerkaarerahva Vanemuise alumisest parklast peale meie ühisele teekonnale.Veidi sõitu ja olimegi Ruusal, kus meiega liitus Reilender. Bussisõit nagu sõit ikka tukkumiste, pissipeatuste ja muuga. Kell 16.00 Klaipedas.
Registreerimine ja muu võttis veidi aega, kuid ootamine kandis vilja. Saabusid Ilo ja Aivar suure kasti ja imetoreda noore giidi Amandaga.Kaelakaardid ja mapid ja muu nänn jagatud, asusime oma ajutise” kodu” poole teele, milleks osutus koolimaja nimega Sendvario pargindine mokykla. Klasse oli Vikerkaarele broneeritud 2. Õnneks kõrvuti klaasiruumid, kuid hekseldas ikkagi natuke rühma. Ega sel päeval suurt midagi toimunudki, kui et pidi olema proov, kuid mis ei toimunud, sest Suvelaval polnud lihtsalt võimalik seda teha. Suundusime ühiselt õhtusöögile.Ei jõudnud me seega ka Leedukate tervitusõhtule, kuna vahemaad ja veel võõras linn ning mis seal salata ka pikk sõit, tegid samuti oma töö.Kuid ega Vikerkaar seda kurvalt võtnud. Ühised istumised ja laulmised käivad kõikide reiside juurde.


23. juuli ehk neljapäev hommikusöögiajad olid täpselt paika pandud, et Eesti sööb kell 8.20 -8.40 ?. Ah, pole lugu, kohv oli ok, samuti võileiva materjal.
Kaasa saime ka uhked oranžid reklaamkotid lõunasöögi pajukiga nt. pizzalõik ja magusaks jogurtitops.
Kell 11.30 esimene tänavaesinemine Turgaus ja Tiltu tänava ristmikul koos Reilendri ja Uhka tantsurühmaga. Plaani sai võetud sel päeval ka Delfinaariumi ja Meremuuseumi külastamine Nida poolsaarel . Delfiinide ja merelõvide šhow oli parim seni nähtutest. Õhtusöögi ehk kana ja riisi ajaks plaan jõuda tagasi .Seejärel Europeade avakontserdile Suvelaval , kus esinesid naisrühmad kolmandas väljakuvahetuses tantsuga” Üits paigake”. Hilisem õhtu möödus „kodus” Vikerkaare traditsioonide kohaselt kitarri, tipsomaania ja muu lõbusaga.


24. juuli ehk reede Ega tühi kott püsti seisa, seega hommik algas ikka hommikusöögiga- viinerid ketšupiga. Edasi suund Klaipeda kesklinna , kus enne tänavaesinemist kell 14:30 Arka ja Tiltu streetil, sai vaadatud- ostetud suveniire ja muud head paremat kodustele kingiks. Esinemine ise oli naljanumber, sest väikse äparduse tõttu muusikas, tantsisime Tantsukingi lausa 2 kordse algusega. Nalja kui palju! Pole hullu, sest igal õhtul lisaks „kodu” peole ja muudele kohustuslikele tantsudele, oli võimalik lõbutseda ka Theatre squarel ehk Klaipeda by Night nimelistel üritustel. Päeva lõbunaelaks sai Palanga külastus. Käidud sai ainulaadses Merevaigumuuseumis, julgemad ka tormises meres lainetega võitlemas. Prrr! Järgi said proovitud ka kohalikud Palanga õlle sordid ja muu hea ja peenem kraam. Eriti julged - Aira ja Andres R. said adrenaliini laksu kätte, oli vist Vasara nimeline, Tivoli atraktsioonil. Super kujud meil!!!


25. juuli ehk laupäev Päev algas esimese korruse sööklas keedumunade- herneste-kohukestega. Hilistele ärkajatele ärksamad ärkajad varusid alati hommikusöögi poolist voodi ehk madratsi kõrvale. Tähtis päev Ilole ja Küllile, kes meie rühma nimel osalesid kingituste vahetamise tseremoonial kella 10st.- 12 ni. Meie saagiks langes keraamiline spagetipurk. Hilisem tegevus ehk rongkäik algusega kell 16 :00 puudutas juba meid kõiki. Nii vahvalt ja hoogsalt pole vist Vikerkaar ühelgi paraadil seni kepsutanud kui seda oli see rongkäik. Jõudu ja jaksu andis muidugi juurde ka super ilm ja veel vahvam pealtvaatajaskond tänavate ääres. Õhtusöök makaronide ja kotletilaadsete pulkadega, ahjaa kook oli kah. Õhtul sai koos istutud Theatre squaril – Teatri teemalises kohvikus , kust ühiselt suunduti 50 meetri kaugusele Europeade ballile tantsu vihtuma. Õhtu kulminatsioon uhke ilutulestik ja „ home sweet home”.

26. juuli ehk pühapäev Klaipedas oleku viimane päev. Päeva võeti rahulikult, kes suundus ostlema, kes puhkas, kes pakkis kotti, kes mida. Aga Piret L. ja Kati käisid kell 12 : 00 alanud oikumeenilisel jumalateenistusel Mary kirikus kõiki Vikerkaare patte andeks palumas. Üllatusena laulis kirikus Ave Mariat Eestist pärit SoLeMiJo. Europeade lõpukontserdiks Suvelaval kella 15 ks olid kõik Vikerkaarlased kui üks mees rivis. Tantsisime 8 - ndas vahetuses ” Killadi- kõlladit” . Läks päris hästi, kui välja arvata pisikukkumine Tõnul, kuid pole hullu. Lõpp hea kõik hea. Palju kisa-kära ja ütlemist tekitas ärasõidu aeg, kas teha seda juba kell 24 :00 või hommikul. Arvamusi ja inetuid hetki oli mitmeid, kuid lahkusime siiski öösel. Kotid bussi ja koduteele, mis kulges magamise stiilis.

27. juuli ehk esmapäev Tagasi Eestis, esmalt Ruusale , et saaks Reilender koju. Traditsioonid on Vikerkaarel alati kaasas. Seegi kord. Meie poolt Klaipedapärased kingid Uhkale ja Reilendrile. Samuti bussijuhile, juhendaja Aivarile ja rühmaboss Ilole. Suund seejärel Tartusse, et saaks meiegi juba avaturu parklas kotte ümber laadida taksodesse ja muudesse liikumisvahenditesse. Tere tulemast koju ilmarändurid!

Minieuropeade Kohilas

12. juulil 2009 toimus Minieuropeade, seekord Kohilas. Meie rühmast võttis osa 10 paari (Külli ja Ilo, Katrin ja Raivo, Lea ja Tõnu, Janeli ja Andres J., Piret ja Jaanus, Aira ja Aivar, R-R., Helle ja Tiit, Maie ja Ivo, Ruth ja Raimu ning Tiiu ja Andres) pluss akordionimängija (Tiia). Klaipedasse Europeadele sõitjatest puudus Kristi. Päev oli päris ilus päikesepaisteline, vahepeal veidi tibutas, kuid see ei seganud meie tantsimist.
Kogunesime Kohila Lipuväljakule, seal loeti rühmad üle ja siis suundusime kooli staadionile, kus kohe algas põhitantsu proov. Meie rühm pandi ette ritta koos Kolumatsiga, kuna Valdo Rebase arvates tuli meil paremini välja, kui teistel. Põhitantsuks oli tantsupeo repertuaaris olnud „Killadi-Kõlladi“, sest seda tantsu õpiti aasta otsa tantsupeoks ja ei pidanud eraldi õppima hakkama. Valiktantsud esitasime Hageri hooldekodu õuel, milleks meie võtsime „Tantsukingad“ ja „Oi Külad, oi kõrtsid“ ning lõpuks tantsisid bussikoosseisud koos „Oige ja Vasembat“. Pärast põhitantsu proovi, vahetasime riided, lõunatasime ja sõitsime Hagerisse. Seal oli publikut kasinavõitu, enamus olidki rahvatantsijad, kuid loodame, et suutsime hooldekodu elanike argipäeva veidi rõõmsat vaheldust tuua. Hagerist naasnud, kogunesime mõne aja pärast rongkäiguks. Rongkäigus tahtis Valdo Rebane näha palju tantsimist, mitte lihtsalt kuiva käimist, reilendri samm tuli kõigil hästi välja. Rongkäiguga jõudsimegi lipuväljakule, kus valikrühmad, mille hulka ka meie kuulusime, esitasid „Killadi-Kõlladi“. Teised rühmad tantsisid ühe tantsu omal vabal valikul. Kui kõik rühmad olid ennast näidanud toimus peaproov ka kingituste üleandmises.
Veetsime veel pärast enda esinemist mõnusasti murul aega teisi rühmi vaadates. Koduteel tegime peatuse Kosel, kus rõõmustasime rahvariiete ja väikese tantsuga (Tiiu ja Raivo) sealse baari töötajaid, kes igavlesid külastajate nappuse tõttu. Alles tükk aega hiljem jõudis Kosele teine auto, nad olid vahepeal nimelt ära eksinud ning metsapeatuse teinud ja seal “karuga” võidelnud, mis on täitsa tõsi, sest karu küüne jäljed ilustasid Jaanuse põske. Siis tegid Kati ja Raivo veel ühe tantsu baari töötajatele.Koju jõudsime pimedas, olime väga väsinud kuid õnnelikud.

Vikerkaar Tartu Laulupeol

Tartu Laulupidu toimus 13. juunil 2009. Nagu aru saada juba peo nimetusest - Tartu Laulupidu - olid rahvatantsurühmad kaasatud laulupeole just esinemiseks laulukooride saatel. Vastavalt sellele olid ka segarühmadele esitamiseks valitud enamus tantsusid, mida tantsitakse just kooride laulmise saatel. B-rühmade ja seega ka Vikerkaare põhitants oli Usalda. Kungla Rahvast ja Tuljakut tantsisime aga laululava küljel kitsal platvormil. Tantsude liikumisseaded olid rahvatantsuansambli Tarbatu juhendaja Jaanus Randma poolt koostatud nii, et oleks võimalik tantsida sellisel kitsal platvormil. Nende 3 tantsuga piirduski meie esinemine. Aga sellest ei olnud midagi, sest põhirõhk oligi ju laulul ja laulmisel, tähtis on ikkagi koosolemine, koostantsimine. Tartu Laulupeol oli Vikerkaar esindatud 10 paariga: Andres J-Ulvi, Alvar-Piret, Ivo-Maie, Ilo-Janeli, Andres R- Tiiu, Tõnu-Lea, Tiit-Külli P, Raivo-Kati, Enn-Ingrid, Anneli-Viljar.

Nüüd siis muljetest lähemalt.
13. juuniks ennustati sajust ilma ja nii see läkski…

Juba hommik oli üleni pilves, ähvardas iga hetk sadama hakata. Jõudnud lauluväljakule, kus kell 10 algasid proovid, algas ka vihmasadu, mis väikeste vahedega kestis õhtuni, peaaegu laulupeo lõpuni välja. Kell 14 pidi meil algama tantsu Usalda peaproov, aga see jäeti ära, kuna nii suures vihmasajus ei olnud mõtekas tantsida. Olime juba niigi küllalt märjad ja külm hakkas lõputute ootamiste pärast. Rahvariided, vihmakeebid küll peal, olid ju kõigil seljas, pastlad jalas. Võib isegi öelda, et vihmakeep oli ilmaolude sunnil ka laulupeo nn moerõivas.

Rongkäigu algus oli aga alles kell 18, mis algas Maarja kiriku hoone eest.
Et kuskil kuivas istuda ja jalgu puhata, kutsus Lea meid Tähtvere päevakeskusesse, kus ta ise töötab kokana. Mis meil selle vastu sai olla - kuum kohvi, tee ja midagi teravat kulus väga ära. Sai sooja ja oli mõnus äraolemine enne rongkäigu algust. Suured tänud Leale!

Rongkäiguks rivistumine algas kell 17.15, Vikerkaare kogunemiskoht oli Kuperjanovi tänaval, kuhu siirdusime õigeks ajaks. Jälle ootamine ja vihmas seismine… ja siis hakkas rongkäik vihma trotsides sammuma lauldes lauluväljaku suunas. Tiheda vihmasaju tõttu oli aga üsna vähe pealtvaatajaid, nii et hirm oli suur, et ka lauluväljakul vähe rahvast laulupidu jälgimas. Aga see hirm oli asjatu, sest lauluväljaku pingiread olid vaatajatest täis.

Vaatamata närusele ilmale laulupidu sai peetud, võib öelda, et laulupeovaimustuse sai nii publik kui ka Vikerkaar kätte. Seda näitasid ka kordamisele tulnud tantsud ja laulud. Meie repertuaarist läks kordamisele muidugi Tuljak. Kes teab, kas rohkem laulu või tantsu pärast, aga küllap publik nautis mõlemat. Ka laulupeo lõpp oli ülev ja tekitas juba ootustäreva tunde Tallinna tantsupeole minekuks.

Ilmastiku vastu ei saa keegi ja seekord see meid ei soosinud. Vikerkaar ja kõik laulupeol osalejad tantsisid/laulsid ekstreemsetes oludes, kuid vaatamata kõigele oskasime laval särada ja andsime endast parima. Seda näitas ka just publik, kes vapralt pidas vastu laulupeo lõpuni.

PEIPSI PIDU Kasepääl, Peipsi kalda peal 6. juunil 2009. a.

Ega meie kolmgi poleks Peipsi peole saanud, kui Tabivere segarühm abijõude ei oleks vajanud.
Mõeldud tehtud. Kolm nädalat enne üritust tegime meie (Raimu, Tõnu, Lea) ja Tabivere tantsijad hoogsasti proovi. Selle ajaga pidime me kolmekesi "Paunvere polka" (Tootsi Teele) tantsu selgeks saama. Teised seda juba oskasid.
3 nädalat möödus kiiresti ja märkamatult oli käes aeg Kasepääle sõita.
Pidu algas 6. juunil 2009, kuid kohale pidi olema 5. juunil, proovi tarvis. Proov kestis vihmas ja tuules öösel kella üheni. Raske õppustel, kerge lahingus. Ööbida saime Tabivere tantsija Andruse pool.
6. juuni hommikul tegime veel ka koos lauljatega proovi.
Pärastlõunal sõime Tabivere abivallavanema tehtud maitsvat hernesuppi. Härrasmees lõi kaasa ka etendusel, mängides seal Kalevipoega.
Traditsiooniliselt algas pidu rongkäiguga, mille teekonna kogupikkus oli 7, 3 kilomeetrit.
Meie tantsisime „ Meremeeste valssi“ , mille lavastas Aivar Aitsar, „Usaldust“ , „Tuljakut“, „Mere pidu“ ja „ Pauvere polkat“ .
Tabivere tantsijad olid väga tänulikud, et neid aitasime ning tänutäheks kingiti meile kõigile nahast jalajälg, mida nemad „tantsutallaks“ hüüavad.
Kahjuks hakkas peo lõppedes sadama ning simman, kuhu oli kutsutud ka nö. elav muusika, jäi selle tõttu ära.
Tabivere rühm oli järgmisel päeval kutsutud Koduküla Luua sünnipäevale esinema. Kuna me kolmekesi ka seal olime, ostsustasime kaasa minna ning tantsisime tantse „ Kosjatants“ , „ Tantsukingad“, „ Vanaisa polka“, „ Mulgi polka“ ja „ Usalda“.

50 „ NAITA „

Veidi sombusel maikuu 23 päeval, oli „Vikerkaare“ esindus kutsutud „Naita“ 50a. juubelipeole Tähe kohvikus. Igati auväärt vanus ühe tantsurühma jaoks. Tantsukavagi oli juubilaril väga hästi valitud- tempokad tantsud pikitud rahulikumate etteastetega. Vahepaladeks järgmist tantsu ja rühma iseloomustavad vahetekstid.
Ja oligi käes õnnitlusvooru aeg. Meie esindus- Ilo ja Kati, kinkisid rühma poolt maasikate ja vahuveiniga korvi, mille Liisu lillepood oli kaunistanud kevadiste lilledega. Õnnitlejaid oli tulnud kohale nii kaugelt kui ka lähemalt ja õnnitlemine kujunes üsnagi pikaks. Juubilarilgi oli oma külalistele pisike kingitus- rühmapildiga šokolaaditahvel.
Head soovid ja kõik sinna juurde kuuluv üle antud, kutsuti kohalviibijad külluslikult kaetud laualt endale head ja paremat taldrikule laduma. Paukusid vahuveini korgid, kõlisesid pokaalid ja klaasid. Tuju oli ülev ja ühemehebändi saatel oli võimalus ka jalga keerutada. Finaaliks toodi lauale tohutu suur tort, mis kuuma kohviga maitses imehea!

Tartu linna koristuspäev

Mis toimus: Tartu linna koristuspäev

Mis aastal: 2009

Mis kuupäeval: 25. aprill

Kes osalesid: Anneli, Tiiu, Lea koos tütrega, Tiit, Viljar, Ilo, Katrin ja veidi ka Janeli

Toimumiskoht: Mõisavahe bussipeatuse tagune heinamaa ja võsa

Ilmaolud: päiksepaisteline kevadilm

Meeleolu: super

Põnevaid leide: kotitäis kompotte, moose, mahlu; komplekt kahvleid, nuge, kruuse; rula; rulluisud ehk algvarustus algajale tervisesportlasele; võimalik oleks olnud leitud kraamiga sisustada tagasihoidlik korter, kuid me ei hakanud ahnitsema; paraku ka eriliselt palju olmeprügi.

Mis tegi meele kurvaks: võsas lagunenud kast, mille sisuks 3 pisi- triibik kassipoega. Meie soov oli mitte soodustada võsakasside paljunemist, seega sai helistatud Tartu Koduta Loomade Varjupaika, kust meeldiv härrasmees nad endaga kaasa viis. Ei möödunud see seik kahjuks probleemideta. Selgus, et „lahke” vene härra võttis enda hoole alla tiine naabri kassi. Kass „ütles” talle, et ma tahan elada üle tee võsas kasti sees koos oma poegadega. Härra ei saanud aru, miks me üldse koristame ja tema kassid ära saadame ( müügiks), muutus agressivseks, sai juba kutsutud politseipatrullgi välja, õnneks asi lahenes ja tühistasime väljakutse, aga rahu see talle ikka ei andnud.

Suupärane: igale osalejale pudel joodavat omal valikul, küüslauguleivad ja traditsioonilised Tartu küpsised.

Tänusõnad: Madis Tammeorg, kes seisab hea, et Tartu linn oleks kasitud ja kõigile osalejatele, kes leidsid oma vabal laupäeval paar tundi oma kodulinna heaks aega.

Tantsupeo MERI viies laine ehk oma oskuste tõestamine 2.

Oskuste tõestamine algas 4. aprillil 2009 kell 10:00 ning seekord Descartes`i Lütseumi aulas
(Anne 65, Tartu).
Koolimaja igal korrusel oli näha rahvariietes tantsijaid, kes närviliselt ootamas oma etteaste aega ning rõõmsaid lõpetanuid.
B-rühmad loositi esinemise järjekorda, Meie numbriks sai 3 (kokku 7 rühma). Rühma oskusi hindas Mare-Reet Kõmmus koos abilistega. Hindajate seas oli Aadamson, kes vaatas rühmi üle katekoorija jagamiseks. Eelnevalt proovi tehes saime teada, et põrand on väga-väga libe. Sellest me ei kohkunud ja püüdsime anda endast parima
Esitasime ette järgmised tantsud:
1. Meremeeste valss (uuh, libe põrand tegi oma töö, nii mõnigi libastus)
2. Killadi-kõlladi
3. Mis seal meile tehtanekse
4. Usaldus
5. Tuljak (parem esitus kui eelnevad)
6. Mere pidu
Selgus, et kõigil ebaõnnestus täiuslik ette tantsimine, tänu libedale põrandale.
Usun, et Meie oskuste tõestamine õnnestus
Nüüd jääb ainult oodata vastust, kas saame osaleda tantsupeost MERI?

Seniks pöidlad pihku ;-)

Kambjas toimus küünlakuu viimasel päeval 28. veebruaril 2009 Tartumaa II talvine tantsupäev.

Juba hommik üllatas. Vaatepilt oli jumalik! Öösel sadanud paks ja valge lumevaip kattis kõike. Tuli suurt vaeva näha, et majast välja pääseda ja autot lumehangest kätte saada… Tuletas meelde ammuseid aegu ja kaugele jäänud lapsepõlve. Sõitsime tõelises talve muinasjutus.
Tantsupäev, millest Vikerkaar võttis osa teist korda, algas tõrvikute süütamise, maavanema ja vallavanema tervitustega. Pärast seda sammus
kõik-see-mees lippude-vimplite lehvides ja puhkpillimuusika saatel Kambja kooli juurde.
Tantsisime, õigemini tritsutasime libedal „uisuväljal”. Kukkumisteta ei pääsenud, aga keegi kiirabi
ka ei vajanud. Väga lõbus oli!
Kooli saalis ootas osalejaid, keda oli 16 memmede, nais- ja segarühma, kringel ja tee. Nautisime üksteise etteasteid. Esinemise järjekord loositi. Vikerkaar tuli välja „Tantsukingadega”. Kogu saal elas kaasa ja aplaus oli üpris tugev, kuigi esitus polnud viperusteta. Üks tantsupeo tantsudest valiti vene ruleti põhimõttel – meie rühmale sattus tühi loos. Kahju! Oleks ikka tahtnud ka midagi näidata –
kas või trenni mõttes.
Väga huvitav ja päris keerukas oli D-segarühmade kalureid ja võrgu kudumist kajastav tants Kusta ja laenatud Reola rühma paaride esituses.
Rühmajuhtidele kingiti tänutäheks „serviisist” üks osa – suur puust kahvel.
Pidu jätkus simmaniga. Tantsuks mängis ja laulis ansambel Jäägermeistrid.
Oli mõnus õhtupoolik, mis lõppes kohvi ja muuga Tiiu juures.

24. veebruar - esinemine naiskodukaitsjatele

Kuidas tähistada 24.veebruaril vabariigi iseseisvuspäeva?
Sellel aastal ühtus ju vabariigi iseseisvuspäev ka madise- ja vastlapäevaga. Kuid meile, VIKERKAARE tantsijatele, ei olnud see üdsegi sellel aastal probleemiks. Meie tantsurühma koosseisus on üks naiskodukaitsja – Aira. Tänu Airale saime kutse osa võtta ja esineda iseseisvuspäeval naiskodukaitsjate pidulikul koosviibimisel.
Esinemine toimus Balti Kaitsekolledžis nn Kadettide Kasiinos.
Vikerkaare tantsurühma esindasid Aira, Külli, Maie, Lea, Tiiu, Ingrid, Kristi, Ilo, Viljar, Ivo, Tõnu, Andres R., Tiit.
Väike tõrvatilk meepotis oli meil esinemise alguses. Selgus, et plaat muusikaga ( trennis ettevalmistatud ja meeldetuletatud tantsude esitamiseks ), mis oli ette nähtud seekordseks esinemiseks, oli Aivari käes, kes aga oli esinemispäeva kahjuks segi ajanud.
Kuid, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – õnneks olid Ilol teised plaadid saatemuusikaga kaasas. Toimus kiire tantsuplaadi valik ja tantsisimegi selle järgi 5 tantsu - Oige ja vasemba, Kosjatants, Meite mehed, Vanaisa polka, Tuljak. Muidugi oli kahju, et ei saanud tantsida Tantsukingi.
Kuigi esinemise ruumi oli vähe, tulime tantsude sooritamisega kenasti toime. Esineda naiskodukaitsjatele oli tore, tantsud ka vaatajatele enam-vähem tuntud. Oli lõbus, eriti lustakalt läks Meite meeste tants – toolid , mis jäid esinemise ajal jalgu, kukkusid ümber. Igati tugeva aplausi sai ka vanaisa polka ja muidugi kõigile tuntud Tuljak.
Esinemine lõppenud, tänati meid ja avaldati soovi , et me jääks ka edasi ja ühineks naiskodukaitsjatega järgneval väikesel koosviibimisel, kus muidugi pakuti mitmesuguseid suupisteid, kringlit jne… Tore oli vestelda sundimatus õhkkonnas naiskodukaitsjatega ja saada teada nende paljudest tegemistest.
Pidulik koosviibimine läbi, suundus igaüks tähistama pereringis seda tähtsat päeva , oli vaja ju ka pikk vastlasõit veel teha.

Tantsutallad Rannus

Ühel ilusal talvepäeval sõitsid tantsijad oma autodega Rannu kultuurimajja, kus toimus järjekordne tore tantsupäev. Idu on selles, et tantsurahvas saab ka omavahel olla ilma „võistlusmomendita” ja suhelda ning nautida sõprade seltsi. Need 2 tantsu, mida meie esitasime on juba traditsiooniline Rebase „Kosjalugu” ja meie repertuaaris olev suhteliselt uus tants Tantsukingad.
Peale ametlikku osa, mida juhatas Pantalone ( etendusest ”Armastus 3 apelsini vastu”) moodi riietunud õhtujuht, toimus üleüldine simman ning mängud, Laululahingust tuntud võitjakoori „Suisapäisa” juhendajaga ( nime kahjuks ei mäleta)
Südaööst alates hakkas rahvast vähehaaval kaduma ja „peoloomad” alustasid mängu, mille sisuks oli laulda Mere teemalisi laule. Hoolimata sellest, et Vikerkaare seltskond oli sulanud 4 liikmeliseks, otsustasid Endel, Anneli, Tiiu ja Raivo võistlusest osa võtta. Konkurentide võistkonnad olid 2-3 kordse inimülekaaluga. Siiski hoidsime lippu kõrgel ja pisikese välise abiga suutsime laulda endid I koha jagamisele (kumbki finalist teadis ühe palju laule).Huvitav fakt oli muidugi see, et laulda oskas meie võistkonnas ainult 1 inimene ( nime kahjuks ei mäleta). Ülejäänud jorisesid niisama kaasa.

Mõnus tantsuõhtu lahedas õhkkonnas!


P.S. 7. veebruar 2009 toimus see üritus tegelikult, mis kirja pandud
27. september 2009.

XVIII tantsupeo esimene ülevaatus Tartus 01.02.2009

01. veebruaril 2009 toimus Tartus Raatuse gümnaasiumis XVIII tantsupeo esimene eelülevaatus. Tartu Raatuse gümnaasiumisse olid kogunenud kõik Tartumaa rahvatantsurühmade grupid (segarühmad A,B,C,D ning naisrühmad). Ülevaatuse eesmärgiks oli vaadata üle Tartumaal tegutsevate rahvatantsurühmade olemasolevad teadmised tantsupeol tantsitavatest tantsudest.
Kuna tegemist oli veebruari kuuga, siis väljas külmetas korralikult (külma ca miinus 17°C). Mööda tänavat sebisid pikkade riidekottidega tantsijad, kes kõik üritasid jõuda Raatuse gümnaasiumisse tähtsale esinemisele. Kuigi otsustava ülevaatusega tegemist ei olnud, oli kooliuksest sisse astudes pinget rohkelt õhus tunda. Vikerkaare rühm oli Tartu maakonnast ainuke, kellel oli välja panna 10 paari tantsijaid. Esinemine toimus kooli võimlas ja ruumi suuruse tõttu tantsiti 2 rühma kaupa. Esinemist võis lugeda kordaläinuks (suuri apsakaid ei esinenud).



Pilt 1. Kolm ja pool meest elu üle arutamas tantsupõrandal

Pilt 2. Vist ei olnud eriti muljetavaldav meie tegemised

Pilt 3. Lõpp hea kõik hea (Tuljak)

Maimu Janiski 75. juubel

Päevakeskus Tähtvere tähistas 29. jaanuaril Maimu Janiski 75. juubelit. Selle tähtsa päeva puhul otsustasime rahvatantsurühm Vikerkaarega teha kallile Maimule üllatuse. Nimelt on juubilar ”Vikerkaare” esimene juhendaja. Rõõmuga olid nõus tulema ka need tantsijad, kes Maimut isiklikult ei tunne. Esitusele tuli kolm tantsu- Tuljak, Vanaisa polka, Meite mehed- mida omal ajal Maimu käe all usinasti õpitud sai. Noorimaks külaliseks oli tantsijatar Ulvi tütar Kaisa, kes kibeles samuti tantsupõrandale. Pärast pidulikku osa kuulutati välja nö. vaba lava. Ilma pikema jututa tormasid lavale meite mehed, et tantsida Härjatantsu. Nendega liitus ka Vello Nõmmik, kes on samuti Maimu rühmas jalga keerutanud. Selgus, et Vello on olnud usin õpipoiss, sest tantsu meenutamisega raskusi ei tekkinud. Kui tantsu oli juba küll ja rohkemgi vihutud, oli aeg tordiga maiustada. Selle imekauni ja maitsva tordi tegi valmis Lea, kaunistasid aga Raivo, Kristi ja Viljar. Laulu ja tantsu saatel kestis pidu hiliste õhtutundideni.

Palju õnne ja tervist ning jätkuvat kerget jalga Maimule!

26. jaanuar Gildi apteegi üritus

Gildi apteegil on traditsioon korraldada iga-aasta alguses nö. apteegi vastuvõtt Gildi Polikliiniku maja rahvale.

Omapärane pakkumine tuligi seepärast läbi Zentiva ravimfirma ja Gildi apteegi juhtkonna poolt, et kas „Vikerkaar” saaks väikest üllatusesinemist korraldada. Mõned tantsud+ natuke koos arstkonnaga.
Üllatus moment oli olemas, sest rahvatantsijaid ei osanud küll keegi oodata, eriti tantsivaid ravimesindajaid (Ilo, Kati), kes muidu igapäevaselt ainult tööjuttu puhuvad. Apteegi üllatusesinejad nagu tundus, on alati hästi vastu võetud nagu meidki.

Kohe hoogsa Kosjalooga alustanud, Vanaisa polkaga jätkanud. Keerutanud jalga arstidega Kikkapuu muusika saatel, suunati meidki sujuvalt kohvilaua poole, mis oli vägagi suursuguselt kaetud hea ja paremaga. Ei puudunud soolased- magusad tordid, puuviljad, snäkid. Pakuti head ravimteed nagu korralikule apteegile kohane, ei mingit kohvi!!!
Üritusele panime väärika punkti nagu paljudele „Vikerkaare” esinemistele Tuljakuga.
Arstidelt on siiani küll ainult positiivseid emotsioone tagasisidena meieni jõudnud.

On siis meilgi hea tunne, et saime pakkuda seda, mida hästi vastu võeti ja mida hea sõnaga meenutatakse.

Tantsulaager ja Jõulupidu

17. jaanuar 2009. a oli see laupäev, mil Vikerkaar tantsis hommikust hommikuni.
Päeva alustati kell 10 meie treeningsaalis Raatuse gümnaasiumi aulas eelseisvat suvist tantsupidu silmas pidades – lihvimist vajasid nii kirvelöögid kui lauapainutused, hüpped ja sammud, pöörded ja .. – ühesõnaga, kõike oli vaja veel harjutada.
Peale tundidepikkust trenni lubati meid paariks tunniks koju ettevalmistusi tegema õhtuseks peoks - mõni küpsetas, mõni lõikus salatit, mõni tõi keldrist kurgipurgi, kuigi enamik läks lihtsama vastupanuteed ja tõi poest valget, punast, kibedamat ja magusamat keelekastet – mis polnud üldse halb valik.
Kell 19-20 kogunetigi tuttavasse Vahi tarre Võru mnt veerel, laud oli lookas, muusika mängis, tantsijad istusid, saun oli külm. Aeg möödus, laud oli ikka lookas, pudelid olid poolikud, tantsijad enam ei istunud – lauldi, tantsiti, mängiti, saun oli juba leige.
Hoolimata sellest, et oli 17. jaanuar või just sellespärast, et oli 17. jaanuar astus tuppa keegi karvane vana, kes tahtis luuletuse või mingi muu etteaste näol kinke välja jagada – jõuluvanast oli asi ikka väga kaugel – hall karvamüts, hall karvamantel, hall habe, must pungil suur kilekott. Kinkide põhjal võis arvata, et tegu on siiski jõuluvana kauge-kauge sugulasega. Igatahes nimesid ta teadis ja enda juurde kutsus – tantsiti, lauldi, luuletati, istuti põlvel ja oldi lihtsalt ilusad.
Kingid käes, hall vana kadunud, saun soe – oli aeg õigeks pidutsemiseks. Kangemad tantsijad pidasid vastu varajaste hommikutundideni, nõrgemaid ei olnudki.

Pireti vanaisa 80.juubel

11. jaanuaril 2009 sai Pireti vanaisa 80-aastaseks ning toredad Vikerkaarelased ei pidanud paljuks tulla Jõgevale teda sünnipäeva puhul paari tantsuga üllatama.

Pidu, kestnud juba mõnda aega, sai hoopis uue hingamise, kui justkui eikusagilt ilmusid järsku piduliste silme ette rahvariideisse ehitud Ingrid, Andres, Kristi, Olav, Viljar ja Piret. Ennast viisakatele inimestele kohaselt tutvustanud ja sünnipäevalast õnnitlenud, võis tantsusammud valla päästa. Esitusele tuli kolm tantsu:„Vanaisa polka”, „Kosjalugu” ja „Tuljak”.

Seda, et tegu oli tõsise üllatusega, võis välja lugeda sünnipäevale kogunenud inimeste silmist – iseäranis liigutatust võis aimata juubilari olekust, kes tõstis käe silmade juurde, et pühkida sinna ilmunud pisarad. Nagu arvatagi võis oli kõigil külalistel ja eriti sünnipäevalapsel muie suunurgas ja käed plaksutamas- üllatus oli tõesti suur.

Kui kolm hoogsat lugu tantsitud, tegime veel sünnipäevalistega ühe „Perekonna valsi”. Nii said jalga keerutada ka need, kes muidu sellega väga ei tegelegi- seegi meeldis kõigile väga.

Pärast suurt üllatust, said ka tublid tantsijad proovida sünnipäevakooki ja –kohvi. Nii saigi keha veidi jahutada ja kulutatud kalorid asendada.

Igatahes üllatus oli tõesti ettearvamatu ja suurepärane, et kuulsin veel kuidki hiljem kiidusõnu. Tänu teile!