Buss hakkas liikuma ja kohe lendas kork, Tõnu miskit veel selgitamas, aga keegi ei lasknud ennast häirida, tuju oli juba alguses õigele lainele häälestatud. Nats sai sõidetud, kuni kellelegi meenus Andrese sünnipäev. Toostid, tervitused, kallistused ja lõputu hulk laule, mis kõik olid suure andumusega pühendatud päevakangelasele. Kõik see ilu kestis kuni sadamani, oli hetkeline varude täiendamise ja jumal teab veel mille aeg.
Siis tuli Tarmo -- suur ja ilus nagu soomlane. Pillimees peabki vist suur olema, sest head olgu ikka palju. Olgu öeldud, et väikesed ei jõuagi kortsu tõmmata, seda tõestas ilmekalt Anneli, kui tal paluti mõnd lugu lisaks mängida. Oskustest tal muidugi puudu ei oleks olnud. Laevaga sinna sõites ei tabanud küll vist keegi merel olekut, pigem istusime kõrtsus, kus puudus küll muusika ja ettekandja, aga siiski oli kõik nagu päris. Raivo tegi koos Tiiuga meile tantsupõrandal selgeks, et muusika on neile, kes muidu ei oska.
Helsingi võttis meid vastu tüüne põhjamaise kargusega, aeg oli ka juba hiline, aga meil sõita veel üksjagu. Mis seal ikka, jälle võtsime… viisi üles ja kõik kulges juba vana rada. Kui siis järsku ühel hetkel ei pidanud Tarmo närvid enam meie (peamiselt Janeli ja Külli) omaloomingule vastu, ta rabas pilli ja voila! -- see oli päris asi. Jutt , et need, kes laulda ei oska, lähevad tantsima, ei ole kaugeltki õige. Meie sõit kulges nagu laulupeole! Tühised 16 km oli veel sõita, kui Ulvi tõmbas kiirteel hädapidurit -- selge see, et pikk sõit pole naljaasi! Keegi oli vist veel samade tunnustega, aga kes seda enam täpselt mäletab, eks ole. Pärast pikki seiklusi meredel ja maadel olime lõpuks proua Irja hubases kodus. Oli väga kodune, igaüks sai valida, kellega patjadesse langeda. Valikud tehti ju õiged..või kuidas?
Hommik. Väike paanika, asjad kokku, siga ahju ja ise linna peale. Tampere juubelipidu, värske õhk ja ilus päikeseline ilm lubasid suurepärast päeva ja nii ka läks. Üldiselt pidu, eelkõige meie etteaste oli küll väga hea, aga korraldaja võiks edaspidi arvestada sellega, et eestlane tavaliselt ei saa hommikul vara vedama ja siis ammugi mitte juba enne pimedat pidama. Aga ei ole mõtet viriseda, eks igas külas ole omad kombed. Ilo (saime hiljem teada, et tegu võib olla araablasega) särav Vikerkaare tutvustus ei jätnud külmaks kedagi ja Aivari ette näidatud sammudega sai ka kõige puujalgsem soomlane lõpuks hakkama. Oli tore pidu, kõik osalised olid lõpuks märjad, aga rõõmsad. Mati oli pärast kõigest kuuajalist treenimist elus päris esimest korda esinemas. Algul väga pabinas, aga pärast kümnekordselt õnnelik. Siis tagasi Irja juurde, kus ootas meid eelmainitud siga, pakkudes maitseelamusi meile, näljastele. Kodune pidu ei lasknud ennast kaua oodata, sest tantsud veel jalgades ja kell suht varane. Tüdrukud tegid ABBA saatel algust ja nii ta kulges. Ingrid õpetas moodsaid tantsusamme, mida osates ei jää iial hätta! Vahelduseks natuke magati ja hommikuse suure söömaaja eest hoolitsesid Katrin koos Kristi ja teiste tublide abilistega.
Tagasisõidul jagas Raimu laulude vahele ohtralt muljeid oma pikal eluteel kogetust, kuni olimegi jälle laevas. Tagasisõidu põnevaim osa oli laeva kõikumine tormisel merel, mis siiski ootamatult otsa sai ja märkamatult olimegi koduses Tartus. Suurepäraselt võõrustatud, rõõmsad ja rahul, tagasigi kutsutud. Aastas korra ju ikka võib!
No comments:
Post a Comment