Muinastulede öö Mellistes

Augustikuu viimasel laupäeval süüdatakse Läänemere-äärsete riikide randades ja sadamates tuhandeid lõkkeid, et tähistada muinastulede ööd. Paljudes kohtades Eestimaa siseveekogude ääres süüdatakse samuti lõkkeid...

Muinasajal kasutati mere ääres märgutulesid, et meremehed leiaksid tee ohutusse sadamasse või randa. Tulede eest hoolitsemine oli juba viikingite ajal rannakogukondade kohustus.

Nüüdisajal süüdatakse Läänemere ääres muinastuled selleks, et näidata mererahva ühtsust ja tuletada meelde meie ajalugu ja kultuuripärandit. Tuled läidetakse, mälestamaks neidki, kes igaveseks merele jäänud. Muistsete märgu- ehk iidetulede süütamise tava taaselustati 1992. aastal Soomes. Iidetulede süütamise õhtut hakati nimetama muinastulede ööks.

Laulu-mänguselts Helin tegi Vikerkaarele ettepaneku tulla esinema 27. augustil Melliste järve äärde.

Saime kokku Kati ja Ilo juures kell viis õhtul. Seitse paari vikerkaarlasi. Raudtee ja Väike kaare tn nurk oli palistatud erinevat marki autodega. Jutud aetud, võeti siht Mellistesse. Kes sõitis otsejoones Räpina maanteele, kes läks sõiduriista ära viima, et siis kaasreisijana mõnes teises masinas edasi liikuda. Kohtusime Melliste poe juures, kust siirdusime Kristi juurde Äärekopli tallu.

Tantsisime tallad soojaks upsijate ehitatud ilusal vastsel laval. Proov toimus lugemise ja Ilo lauluviisi saatel, sest CD tegi krõps! ja katki see oligi.

Õhtul rahvariided selga ning startisime Mellistesse. Autoderivi peopaika viiva tee ääres oli päris pikk ja rahvast hulgaliselt. Ilm oli mõnus – tuulevaikne ja suviselt sume. Kristi ja Aivar saabusid esinemiskohta uue plaadiga.

Vikerkaar esitas kahes plokis kokku 4 tantsu: Meremeeste valss, Kosjatants, Mulgi polka ja Kosjalugu. Enne teist plokki tantsisime lõõtspilli- ja kandlehelide saatel Kaera-Jaani. Tantsuplatsi ebatasasus, auklikkus ja kallak järve suunas nõudis päris palju tähelepanu ning jalgade tervena hoidmist. Aga oli lõbus ja publikule meeldis. Tegime paar ühispilti. See oli Vikerkaare 2011. aasta suve viimane avalik esinemine.

Esinesid veel näitsikud noortebändiga.

Peagi hakkas hämarduma ning läideti küünlad, tõrvikud ja tulepakud. Paadimees süütas tuled ka järvepinnal. Kaugemal kallastel põlesid lõkked. Midagi müstilist puges hinge...

Romantilist tunnet lisas Haaslava Meeskoori topeltkvartett Kalev Lindali juhatusel. Põnev oli kuulata musikaalsete meeste laulu ja jälgida tulede mängu...

Kohalikud naised olid küpsetanud erinevaid õunakooke. Kes soovis, sai degusteerida ja paberile panna oma lemmikkoogi numbri. Hiljem kuulutati välja parim kook ja selle meister. Pakutu oli tõesti väga maitsev.

Vikerkaare suurem pidu jätkus Kristi juures Äärekopli talus ja saunas...


Ruth

TeateTants – tants ühendab!

Sellise moto all korraldas Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts tantsimist läbi Eestimaa ja meie sõprusrühm Reilender Ruusalt pakkus lahkesti võimalust jõudude ühendamiseks. Esmaspäeva õhtul rühma postkasti vaadates käis väga vilgas elu – kes andis teada oma minekust, kes otsis veel partnerit. Paraku oli tegemist tantsuga kibekiirel tööpäeval ning karm reaalsus viis sisse korrektiivid. Nii juhtuski, et vähem kui 2 tundi enne Reilenderi etteastet sai selgeks, et Kai ja Peeter saavad osaleda. Mis siis muud, kui auto nina Põlvamaa poole ning kõne Helele, et kuhu me saabuma peaks. Suhteliselt kiiresti ja umbropsu sai valitud tants – Raabiku.
Teel möödusime ka tantsukolonnist ning sai selgeks, et enne tantsimist jõuame isegi riietuda. Kohale jõudes selgus, et Vikerkaare osalus on väiksem kui arvata – olime ainus paar, kes Vikerkaarest kohale jõudis. Kohapeal oli meid juba kenasti tantsujärjekorda pandud ning pärast tervitusi liikusimegi oma kohale ootevalmis.
Teatekaika saime nii Eestis kui Portugalis teada-tuntud tantsulõvilt Arturilt. Ja oligi minek. Natuke ootamatult, aga kui muusika mängib, siis ei ole ju muud varianti kui tantsida. Meile ettenähtud 200 meetrit said üsna ruttu läbi – kaigas järgmisele paarile ja juba jätkasidki pillimehed Raabiku asemel „Savikoja venelasega“. Pärast viimase paari tantsimist kogunes Reilender Piigaste järve äärde. Kohustuslik grupipilt ning seejärel suund Kanepisse, kus alevi keskväljakul toimus sabatants.
Et õhtuse simmanini oli veel aega, siis tegime aega parajaks maanteemuuseumis. Perepileti saamiseks lapsendasime ühe Reilenderi tüdruku. Muutsime teda natuke nooremaks ning saimegi ühe korraliku perekonna.
Õhtuseks simmaniks Karilatsi muuseumis muutus Vikerkaar natuke suuremaks – kohale saabusid Lea, Tõnu, Anneli ja Raimu. Simman ise oli lühike kuid intensiivne. Õhtul 9 paiku pakkisid pillimehed lõõtsad kokku ning oligi teatetants Põlvamaal läbi.