Peipsi äärsete maakondade laulu- ja tantsupidu Elvas 20. juuni 2010

Kui Vikerkaar Elvasse lauluväljakule jõudis, olid proovid juba alanud.

Õnneks mitte B rühma omad. Seega sai end mõnusalt sisse seda, kuulata kooride hääleharjutusi ja vaadata teiste rühmaliikide ponnistusi tantsuplatsil. Ja muudkui oodata ja oodata. Vahelduseks lubati ju küll, et saab heisata purjed ja seilata mõnusalt sellel väikesel lombikesel, mida elvalased järveks peavad, kuid lubaduseks see vaid jäi.
Purje heiskamisega läks nii kaua aega, et meie juba tantsuplatsil. Seega saime vaid kosutava soojendusmarsi ümber selle järvekese, millel seilata lootsime. Ja jälle oodata. Ootamise vahepeal tegi Külli kõikidele pikajuukselistele ilusad patsid pähe.

Ainult Aivar millegipärast keeldus nii hea juuksuri teenusest.
Lõpuks lubati siis meie rühmaliigid tantsuplatsile. Kõigepealt õppisime naisrühmadega tuld loitsima. Tammusime küll ümber kokku kogutud puuhunniku, kuid põlema see palja loitsuga ei läinud mitte. Saime vaid jalad poriseks. Siis pandi meid ringidesse nii ja teisiti, et “Tuljak” maha tantsida. Lõpuks jäädi ka kaks korda läbitehtud “Kolme kandi lugudega” rahule. Ja oligi proov läbi. Saime kosutava kõhutäie kooli sööklas, panime selga rahvariided, pakkisime piknikukorv ja seadsime sammud rongkäigu alguspunkti.

No rongkäigu liikuma hakates tekkis ka juba pisike pidutunne. Muusika mürtsus, jalg tatsus, rahvas tee ääres vahelduseks veidi ka hõiskas ja lauluväljak muudkui lähenes.
Seekord oli meie loitsule toeks toodud ka igasugused asjapulgad koos tõrvikutega ning nende kaasabil sai see lõke ka süüdatud. Püüdsime leida ka võimalikult kuiva piknikuplatsi, kuhu said piknikutekkidele laotatud Lea küpsetised ja puuviljad. Supisöömisest oligi juba aega piisavalt mööda läinud, lõkke süütamine ka energiat kulutanud ja nii proovisime kõike seda head-paremat.

Kringlitükk veel pooleldi söömata, avastasime hoopis, et peab tantsuplatsile jooksma. No saigi need kaks tantsukest kiiresti kaelast ära. Tuljakuks oli küll ruumi vähe, aga eduka pakkimise tulemusena mahtusid kõik platsile ära.



Siis jälle piknikku edasi pidama ja vahelduseks sai ka koorilaulu saatel jalga keerutada. Mingil põhjusel teised rühmad vaatasid kadedate nägudega pealt kui Vikerkaar lustis.

Peo finaalis kogunesid veel kõik lauljad-tantsijad lauluväljakule ja laul “Suveöö” kõlas kõikide tormilise aplausi tõttu kaks korda. See oli nii ilus! Seda ka pealtvaatajate meelest, kes lausa püsti seisid. Ja oligi aeg anda Peipsiäärsete maakondade laulu- ja tantsupeo korraldamine üle järgmisele maakonnale. Seekord siis Põlvamaale.

Kohtumiseni Põlvamaal!

Osalesid:
Külli, Lea, Kai, Aira, Anneli, Aliis, Piret, Tiiu, Ilo, Tõnu, Rauno, Raimo, Tiit, Andres, Peeter ja Alvar.

Kroonikud Piret ja Peeter

MTP2 - ELEMENTAALNE, 11.-13.juuni 2010

Toimus teine ülemaaline Meeste Tantsupidu ja jällegi Rakveres. Mehed väge ja Rakvere mehi täis. Rakvere sai taas võimaluse olla meeste rohkuse poolest teistele eeskujuks. Mehed ja Rakvere paistavad kokku sobivat, nagu ka legend räägib Rakvere Tarva munade silitamise ja viljakuse ning õnne seosest. Ka tantsumehi võis Rakveres silitada ja soovida midagi ilusat. Soovidega tuleb ainult olla ettevaatlik, nad kipuvad täide minema... Mõned julgemad tüdrukud olla ka järele proovinud ja kes seda ei teinud, siis viie aasta pärast neil jälle uus võimalus!
Miks sellist seksistliku alatooniga juttu ajada? Aga ikka sellepärast, et meeste tantsudki olid enamasti naiste teemast kantud. Kui mitte otseselt naistest, siis meeste joomadest ja joomad ikka tavaliselt lõppevad naistega. Naiste poolt oli ka pidu organiseeritud ja suuresti ka läbi viidud, eesotsas tantsunaise Maie Oravaga.

Kogunesime vanas tuttavas Vanemuise alumises parklas, kõik ilusasti kokkulepitud ajaks kohal, v.a Ivo. „ Selle eest ta veel maksab,“ sisistas keegi läbi hammaste. Sõit võis lõpuks Rakvere poole alata, suurema kamba tüüris kohale Enn ja Ilo hoolitses selle eest, et ka meie pagas jõuaks sihtkohta. Saime enda kasutusse vana higi-juustulõhnalise võimla, kuhu laotasime omad madratsid ja tekid, et tunda endid järgnevatel päevadel koduselt.
Sama reede õhtul oli veel ka tantsuproov. Kodus tundus meile, et tantsud on kõik selged, olime ju koos Aivariga palju higistanud selle nimel! Harjutusväljakul olles aga tuli välja, et palju on ringi tehtud selleks, et kujundid väljakul oleksid arusaadavad ja nauditavad vaadata. Publiku nimel kõigeks valmis! Esimese õhtu proov sai läbi ja sel hetkel ei lubanud igaks juhuks keegi endale ligi mõtet, et terve järgmine päev väikeste vaheaegadega täidavad proovid - oo õudust!
Esimene õhtu. Mida teha? Teadagi, kõrtsu tuleb minna! Läksimegi kogu pundiga. Tänu sellele, et toimusid ka Rakvere Linna Päevad, oli võimalusi suht palju. Meie suundusime suurde telki, kus käis hoogne pidu ja rahvast tantsutas mingi saarlaste bande. Kohalikud naised pidid küll olema väga rahul, sest meeste täielik ülekaal ja lisaks kõik veel tantsivad kah! Pidu sai peetud korralik. ;) Kodus, st võimlas tagasi, sättisime kohe endid magama, aga miski hakkas nagu häirima... selge, see oli ju Andres, kes vestles kõrgema vaimolendiga.

Laupäeva hommik. Kiire hommikusöök ja kohe platsile harjutama. Ilm oli muidugi üsna sant, sadas.
Olnuks või padukas, me poleks saanud midagi tegemata jätta. Vot selline motivatsioon oli! Õnneks kujunes päev talutavaks ja kogu see kari mehi sai meistrite käe all vormitud ühtseks suureks tantsurühmaks. Selliseks, kes peaks olema võimeline andma lausa kaks tantsuetendust järgmisel päeval. Ega see laupäev muidugi lihtne ei olnud, pori pritsis ja mõni oli kõhuli, aga ilma valu ja vaeta tavaliselt ka midagi korralikku ei sünni. Ja siis oli jälle käes õhtu ja enam ei olnud küsimust, kuhu minna -- ikka telki. Sedapuhku astusid üles Kukerpillid. Õhtu sai veelgi vägevam kui eelmine, rahvast nagu laulupeol! Vähemalt ei olnud mehed ülekaalus, kes ilma jäi, oli ise laisk, detailidesse laskumata.

Kätte oli jõudnud pühapäeva hommik. Ärkasime, vaevaliselt. Kes ärkas lihtsalt veel lõbusana, kel oli hambapasta näos, nagu vanal heal laagriromantika ajal.
Toppisime piduriided selga, sest ees ootasid kaks vastutusrikast kohtumist publikuga. Esimene neist oli peaproov, aga ikka publikuga. See oli hädavajalik, andmaks tantsudele viimast lihvi.
Publikule tantsida on ikka hoopis mõnusam kui niisama kuiva trenni teha. Kõik plaksutavad, lehvitavad ja on tunne, justkui oleks selle ära teeninud, justkui olekski tegija! Muidugi meie etteaste oli ka laitmatu! Tõepoolest olid ülevad hetked! Takkajärgi mõeldes polnud ka tantsude omandamisega hullu midagi ja Rakvere jättis endast kustumatu mulje, tahaks veel, tahaks veel...

Tarvanpääl tantsisid Andres, Enn, Viljar, Ilo, Mati, Tõnu, Ivo, Tiit ja Rauno ning mehed õpetas tantsima Aivar. Kooljakuul meenutas suviseid tegemisi Mati.