17. jaanuar 2009. a oli see laupäev, mil Vikerkaar tantsis hommikust hommikuni.
Päeva alustati kell 10 meie treeningsaalis Raatuse gümnaasiumi aulas eelseisvat suvist tantsupidu silmas pidades – lihvimist vajasid nii kirvelöögid kui lauapainutused, hüpped ja sammud, pöörded ja .. – ühesõnaga, kõike oli vaja veel harjutada.
Peale tundidepikkust trenni lubati meid paariks tunniks koju ettevalmistusi tegema õhtuseks peoks - mõni küpsetas, mõni lõikus salatit, mõni tõi keldrist kurgipurgi, kuigi enamik läks lihtsama vastupanuteed ja tõi poest valget, punast, kibedamat ja magusamat keelekastet – mis polnud üldse halb valik.
Kell 19-20 kogunetigi tuttavasse Vahi tarre Võru mnt veerel, laud oli lookas, muusika mängis, tantsijad istusid, saun oli külm. Aeg möödus, laud oli ikka lookas, pudelid olid poolikud, tantsijad enam ei istunud – lauldi, tantsiti, mängiti, saun oli juba leige.
Hoolimata sellest, et oli 17. jaanuar või just sellespärast, et oli 17. jaanuar astus tuppa keegi karvane vana, kes tahtis luuletuse või mingi muu etteaste näol kinke välja jagada – jõuluvanast oli asi ikka väga kaugel – hall karvamüts, hall karvamantel, hall habe, must pungil suur kilekott. Kinkide põhjal võis arvata, et tegu on siiski jõuluvana kauge-kauge sugulasega. Igatahes nimesid ta teadis ja enda juurde kutsus – tantsiti, lauldi, luuletati, istuti põlvel ja oldi lihtsalt ilusad.
Kingid käes, hall vana kadunud, saun soe – oli aeg õigeks pidutsemiseks. Kangemad tantsijad pidasid vastu varajaste hommikutundideni, nõrgemaid ei olnudki.
No comments:
Post a Comment