Augustikuu viimasel laupäeval süüdatakse Läänemere-äärsete riikide randades ja sadamates tuhandeid lõkkeid, et tähistada muinastulede ööd. Paljudes kohtades Eestimaa siseveekogude ääres süüdatakse samuti lõkkeid...
Muinasajal kasutati mere ääres märgutulesid, et meremehed leiaksid tee ohutusse sadamasse või randa. Tulede eest hoolitsemine oli juba viikingite ajal rannakogukondade kohustus.
Nüüdisajal süüdatakse Läänemere ääres muinastuled selleks, et näidata mererahva ühtsust ja tuletada meelde meie ajalugu ja kultuuripärandit. Tuled läidetakse, mälestamaks neidki, kes igaveseks merele jäänud. Muistsete märgu- ehk iidetulede süütamise tava taaselustati 1992. aastal Soomes. Iidetulede süütamise õhtut hakati nimetama muinastulede ööks.
Laulu-mänguselts Helin tegi Vikerkaarele ettepaneku tulla esinema 27. augustil Melliste järve äärde.
Saime kokku Kati ja Ilo juures kell viis õhtul. Seitse paari vikerkaarlasi. Raudtee ja Väike kaare tn nurk oli palistatud erinevat marki autodega. Jutud aetud, võeti siht Mellistesse. Kes sõitis otsejoones Räpina maanteele, kes läks sõiduriista ära viima, et siis kaasreisijana mõnes teises masinas edasi liikuda. Kohtusime Melliste poe juures, kust siirdusime Kristi juurde Äärekopli tallu.
Tantsisime tallad soojaks upsijate ehitatud ilusal vastsel laval. Proov toimus lugemise ja Ilo lauluviisi saatel, sest CD tegi krõps! ja katki see oligi.
Õhtul rahvariided selga ning startisime Mellistesse. Autoderivi peopaika viiva tee ääres oli päris pikk ja rahvast hulgaliselt. Ilm oli mõnus – tuulevaikne ja suviselt sume. Kristi ja Aivar saabusid esinemiskohta uue plaadiga.
Vikerkaar esitas kahes plokis kokku 4 tantsu: Meremeeste valss, Kosjatants, Mulgi polka ja Kosjalugu. Enne teist plokki tantsisime lõõtspilli- ja kandlehelide saatel Kaera-Jaani. Tantsuplatsi ebatasasus, auklikkus ja kallak järve suunas nõudis päris palju tähelepanu ning jalgade tervena hoidmist. Aga oli lõbus ja publikule meeldis. Tegime paar ühispilti. See oli Vikerkaare 2011. aasta suve viimane avalik esinemine.
Esinesid veel näitsikud noortebändiga.
Peagi hakkas hämarduma ning läideti küünlad, tõrvikud ja tulepakud. Paadimees süütas tuled ka järvepinnal. Kaugemal kallastel põlesid lõkked. Midagi müstilist puges hinge...
Romantilist tunnet lisas Haaslava Meeskoori topeltkvartett Kalev Lindali juhatusel. Põnev oli kuulata musikaalsete meeste laulu ja jälgida tulede mängu...
Kohalikud naised olid küpsetanud erinevaid õunakooke. Kes soovis, sai degusteerida ja paberile panna oma lemmikkoogi numbri. Hiljem kuulutati välja parim kook ja selle meister. Pakutu oli tõesti väga maitsev.
Vikerkaare suurem pidu jätkus Kristi juures Äärekopli talus ja saunas...
Ruth
Saturday, August 27, 2011
Tuesday, August 23, 2011
TeateTants – tants ühendab!
Sellise moto all korraldas Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts tantsimist läbi Eestimaa ja meie sõprusrühm Reilender Ruusalt pakkus lahkesti võimalust jõudude ühendamiseks. Esmaspäeva õhtul rühma postkasti vaadates käis väga vilgas elu – kes andis teada oma minekust, kes otsis veel partnerit. Paraku oli tegemist tantsuga kibekiirel tööpäeval ning karm reaalsus viis sisse korrektiivid. Nii juhtuski, et vähem kui 2 tundi enne Reilenderi etteastet sai selgeks, et Kai ja Peeter saavad osaleda. Mis siis muud, kui auto nina Põlvamaa poole ning kõne Helele, et kuhu me saabuma peaks. Suhteliselt kiiresti ja umbropsu sai valitud tants – Raabiku.
Teel möödusime ka tantsukolonnist ning sai selgeks, et enne tantsimist jõuame isegi riietuda. Kohale jõudes selgus, et Vikerkaare osalus on väiksem kui arvata – olime ainus paar, kes Vikerkaarest kohale jõudis. Kohapeal oli meid juba kenasti tantsujärjekorda pandud ning pärast tervitusi liikusimegi oma kohale ootevalmis.
Teatekaika saime nii Eestis kui Portugalis teada-tuntud tantsulõvilt Arturilt. Ja oligi minek. Natuke ootamatult, aga kui muusika mängib, siis ei ole ju muud varianti kui tantsida. Meile ettenähtud 200 meetrit said üsna ruttu läbi – kaigas järgmisele paarile ja juba jätkasidki pillimehed Raabiku asemel „Savikoja venelasega“. Pärast viimase paari tantsimist kogunes Reilender Piigaste järve äärde. Kohustuslik grupipilt ning seejärel suund Kanepisse, kus alevi keskväljakul toimus sabatants.
Et õhtuse simmanini oli veel aega, siis tegime aega parajaks maanteemuuseumis. Perepileti saamiseks lapsendasime ühe Reilenderi tüdruku. Muutsime teda natuke nooremaks ning saimegi ühe korraliku perekonna.
Õhtuseks simmaniks Karilatsi muuseumis muutus Vikerkaar natuke suuremaks – kohale saabusid Lea, Tõnu, Anneli ja Raimu. Simman ise oli lühike kuid intensiivne. Õhtul 9 paiku pakkisid pillimehed lõõtsad kokku ning oligi teatetants Põlvamaal läbi.
Teel möödusime ka tantsukolonnist ning sai selgeks, et enne tantsimist jõuame isegi riietuda. Kohale jõudes selgus, et Vikerkaare osalus on väiksem kui arvata – olime ainus paar, kes Vikerkaarest kohale jõudis. Kohapeal oli meid juba kenasti tantsujärjekorda pandud ning pärast tervitusi liikusimegi oma kohale ootevalmis.
Teatekaika saime nii Eestis kui Portugalis teada-tuntud tantsulõvilt Arturilt. Ja oligi minek. Natuke ootamatult, aga kui muusika mängib, siis ei ole ju muud varianti kui tantsida. Meile ettenähtud 200 meetrit said üsna ruttu läbi – kaigas järgmisele paarile ja juba jätkasidki pillimehed Raabiku asemel „Savikoja venelasega“. Pärast viimase paari tantsimist kogunes Reilender Piigaste järve äärde. Kohustuslik grupipilt ning seejärel suund Kanepisse, kus alevi keskväljakul toimus sabatants.
Et õhtuse simmanini oli veel aega, siis tegime aega parajaks maanteemuuseumis. Perepileti saamiseks lapsendasime ühe Reilenderi tüdruku. Muutsime teda natuke nooremaks ning saimegi ühe korraliku perekonna.
Õhtuseks simmaniks Karilatsi muuseumis muutus Vikerkaar natuke suuremaks – kohale saabusid Lea, Tõnu, Anneli ja Raimu. Simman ise oli lühike kuid intensiivne. Õhtul 9 paiku pakkisid pillimehed lõõtsad kokku ning oligi teatetants Põlvamaal läbi.
Friday, July 22, 2011
Tartu Europeade´i Maapäev ehk Pisieuropeade
Et kõik ausalt ära rääkida nii kuidas oli, tuleks alustada kaugemalt. Juba varakevadel seadsime plaanid nii, et võtame vastu Europeade külalisrühma. Kaustikus oli avatud kohe mitu nimekirja. Peagi saime teada ka oma külalisrühma nime – Toive Karjalast. Juuli alguses toimus Ilo ja Kati juures orgkomitee koosolek. Söödi kringlit, taltsutati taksi ja peeti suuri plaane, mida külalistega ette võtta.
Neljapäeva õhtul enne külaliste vastuvõtmist toimus ka esimene ja viimane proov Europeade kavade osas. Aivar oli välja valinud üsna hoogsad tantsud ja läkski prooviks lahti. Ainult mure – Ingliskades ei jätku muusikat ja ruumi, et kõik tantsida saaksid. 11 paari ei mahu kuidagi lavale ära. Ühisel nõul jõudis rühm otsuseni, et kõik ei pea kõiki tantse tantsima. Järgnes natuke kombineerimist ning saimegi kõigi tantsude jaoks sobivad koosseisud kokku. Tegime ühe korra kõik tantsud läbi, nautisime Tiiu pakutud sünnipäevahõrgutisi ning osa rühmast kiirustaski Europeade avakontserdile.
Reedel saabus esimene ekipaaž korraldajaid Tabiverre juba kella 1 ajal. Pidasime plaani ujuma minna, kuid kohe saabus järgmine auto koos toiduasjadega ning läkski toimetamiseks. Viisime toidu kööki, seadsime saali korda. Köögibrigaad toimetas omasoodu – Kati ja Piret pidasid kartulitega veesõda. Mõningad tegelased puhastasid haavu sidrunimahlaga.
Juba olidki külalised teel ning Kati läks nendega kaasa Palamuse ekskursioonile. Loodetavasti neid väga palju seal ei piinatud Paunvere koolilaste nimedega. Küll aga said nad harjutada kirjutamist sule ja tindiga.
Ka Tabiveres said asjad enam-vähem valmis ning Saadjärves ujumine oli väga kosutav. Peagi saabusid meie külalised ekskursioonilt ning asusime hävitama Lea ja köögibrigaadi valmistatud hõrgutisi.
Natuke ka meie külalisrühmast.
„Toive“ on Petrozavodski Ülikooli muusikud-rahvatantsijad. Rühma nimi pärineb soome keelest ning tähendab soovi või lootust. Tulenevalt asjaolust, et tegemist on ülikooli rühmaga, siis olid meie külalisteks põhiliselt tudengid. Sekka ka mõned kooliõpilased ning mõned natuke eakamad muusikud ja juhendajad.
Kontsert ise oli meeleolukas.
Esmalt laulis Tabivere koor. Siis saime meie oma rühmaga näidata, mida me aasta jooksul selgeks olime saanud. Tegime tõesti hästi ja meeleolukalt. Ja et õues valitses 30+ kraadi palavust, siis kulusid sisseplaneeritud hingetõmbepausid kõigile paaridele hädasti ära. Ja mis põhiline – pausi ajal oli võimalik juua. Ja jooki ei kulunud mitte vähe. Väike vahepala koorilt ning saime näha-kuulda meie külaliste loomingut. Laulmine-tantsimine samaaegselt. Erinevates soome-ugri keeltes. Võimas! Kontserdi lõpetas taas Tabivere koor lauludega „Suveöö“ ja „Ta lendab mesipuu poole“. Tantsurahvas laulis püsti seistes kaasa.
Et ilm oli väga palav, siis kontserdi lõpuks tahtsime õues teha veel kahe rühmaga ühiselt folkloorseid tantse.
Kuid külalised nõudsid välja eesti rahvatantsude põhisammude tunni. „Kaera-jaan“ ning „Oige ja vasemba“ õnnestus siiski läbi tantsida. Ning oligi aeg lahkuda. Vaatamata palavale ilmale loobusid külalised ka võimalusest ujumas käia.
Vikerkaar asus seejärel hoogsalt korrastama. Eriliseks atraktsiooniks kujunes kandiku kinnitamine kraanikaussi ning selle hilisem vabastamine. Peagi oli ka aeg lõpuringiks. Erilised ovatsioonid kuulusid Guidole, kellel see oli esimeseks esinemiseks. Ning kohe seitsme tantsuga. Samuti tänasime Lead. Ning oligi aeg kordaläinud päevale joon alla tõmmata. Kaks seltskonda otsustas veel natuke Tabivere mõnusid nautida – ühed valisid selleks kuuma sauna koos külma basseiniga, teised aga Saadjärve ääres ööbimise.
Osalesid: Aira, Kristi, Janeli, Piret, Piret, Tiiu, Lea, Anneli, Kati, Ulvi, Kai, Ruth, Tiit, Aivar, Ando, Ilo, Guido, Tõnu, Peeter, Raimu, Raivo, Viljar ja Raul.
Kroonika kirjutas Peeter
Neljapäeva õhtul enne külaliste vastuvõtmist toimus ka esimene ja viimane proov Europeade kavade osas. Aivar oli välja valinud üsna hoogsad tantsud ja läkski prooviks lahti. Ainult mure – Ingliskades ei jätku muusikat ja ruumi, et kõik tantsida saaksid. 11 paari ei mahu kuidagi lavale ära. Ühisel nõul jõudis rühm otsuseni, et kõik ei pea kõiki tantse tantsima. Järgnes natuke kombineerimist ning saimegi kõigi tantsude jaoks sobivad koosseisud kokku. Tegime ühe korra kõik tantsud läbi, nautisime Tiiu pakutud sünnipäevahõrgutisi ning osa rühmast kiirustaski Europeade avakontserdile.
Reedel saabus esimene ekipaaž korraldajaid Tabiverre juba kella 1 ajal. Pidasime plaani ujuma minna, kuid kohe saabus järgmine auto koos toiduasjadega ning läkski toimetamiseks. Viisime toidu kööki, seadsime saali korda. Köögibrigaad toimetas omasoodu – Kati ja Piret pidasid kartulitega veesõda. Mõningad tegelased puhastasid haavu sidrunimahlaga.
Juba olidki külalised teel ning Kati läks nendega kaasa Palamuse ekskursioonile. Loodetavasti neid väga palju seal ei piinatud Paunvere koolilaste nimedega. Küll aga said nad harjutada kirjutamist sule ja tindiga.
Ka Tabiveres said asjad enam-vähem valmis ning Saadjärves ujumine oli väga kosutav. Peagi saabusid meie külalised ekskursioonilt ning asusime hävitama Lea ja köögibrigaadi valmistatud hõrgutisi.
Natuke ka meie külalisrühmast.
„Toive“ on Petrozavodski Ülikooli muusikud-rahvatantsijad. Rühma nimi pärineb soome keelest ning tähendab soovi või lootust. Tulenevalt asjaolust, et tegemist on ülikooli rühmaga, siis olid meie külalisteks põhiliselt tudengid. Sekka ka mõned kooliõpilased ning mõned natuke eakamad muusikud ja juhendajad.
Kontsert ise oli meeleolukas.
Esmalt laulis Tabivere koor. Siis saime meie oma rühmaga näidata, mida me aasta jooksul selgeks olime saanud. Tegime tõesti hästi ja meeleolukalt. Ja et õues valitses 30+ kraadi palavust, siis kulusid sisseplaneeritud hingetõmbepausid kõigile paaridele hädasti ära. Ja mis põhiline – pausi ajal oli võimalik juua. Ja jooki ei kulunud mitte vähe. Väike vahepala koorilt ning saime näha-kuulda meie külaliste loomingut. Laulmine-tantsimine samaaegselt. Erinevates soome-ugri keeltes. Võimas! Kontserdi lõpetas taas Tabivere koor lauludega „Suveöö“ ja „Ta lendab mesipuu poole“. Tantsurahvas laulis püsti seistes kaasa.
Et ilm oli väga palav, siis kontserdi lõpuks tahtsime õues teha veel kahe rühmaga ühiselt folkloorseid tantse.
Kuid külalised nõudsid välja eesti rahvatantsude põhisammude tunni. „Kaera-jaan“ ning „Oige ja vasemba“ õnnestus siiski läbi tantsida. Ning oligi aeg lahkuda. Vaatamata palavale ilmale loobusid külalised ka võimalusest ujumas käia.
Vikerkaar asus seejärel hoogsalt korrastama. Eriliseks atraktsiooniks kujunes kandiku kinnitamine kraanikaussi ning selle hilisem vabastamine. Peagi oli ka aeg lõpuringiks. Erilised ovatsioonid kuulusid Guidole, kellel see oli esimeseks esinemiseks. Ning kohe seitsme tantsuga. Samuti tänasime Lead. Ning oligi aeg kordaläinud päevale joon alla tõmmata. Kaks seltskonda otsustas veel natuke Tabivere mõnusid nautida – ühed valisid selleks kuuma sauna koos külma basseiniga, teised aga Saadjärve ääres ööbimise.
Osalesid: Aira, Kristi, Janeli, Piret, Piret, Tiiu, Lea, Anneli, Kati, Ulvi, Kai, Ruth, Tiit, Aivar, Ando, Ilo, Guido, Tõnu, Peeter, Raimu, Raivo, Viljar ja Raul.
Kroonika kirjutas Peeter
Saturday, May 21, 2011
Rebaste pidu
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest kaunist kevadõhtust, kui Tähtvere Päevakeskuse uhkes võlvlaega keldrisaalis sai toimuma Vikerkaare rahvatantsurühma rebastepidu. Kui autor kohale jõudis, olid tegevused juba alanud - köök oli mehi täis ja kõik nad paistsid teadvat mida teevad. Küll mitte kõik kohaletulnud polnud kokkamisega ametis. 
Osa rahvast degusteeris kohaletoodud koduõlut, mõned üritasid muusikat kõlaritesse saada ja osad lihtsalt irvitasid rebasekutsikate hingevärinate üle. Heas mõttes loomulikult. Kõik need siginad- saginad koondusid aga kiiresti ümber pika laua kui soe söök ette kanti. Kasutan siinkohal võimalust ja edastan kokkadele suurimad tänud, sest laud oli kui äke ja road suurepärased.
Peale pealiku kõnet ja kokakunsti austamist oli aeg rebased üle vaadata. Nagu ühel rebaste peol ikka, pandi ka sel üritusel rebasekutsikate vaimu- ja ihuomadused proovile. Kõigepealt varustati nad sobiliku kaitseriietusega, et rumalus või mõni muu paha tõbi rebastelt auväärt tantsurahvale külge ei hakkaks. Ja algasidki rebaste katsumused- kõigepealt maitsmis- ja haistmismeelte eksam.
Eksaminandid pidid tuvastama nimetatud kahe meele abil, milline kodumaine toiduaine oli neile degusteerimiseks toodud. Test polnud mitte kergete killast, sest sedapuhku rebased igatahes põrusid. Et tegu on õllega, see hammustati küll läbi aga tootja ja mark jäidki tuvastamata.
Järgmiseks oli ette valmistatud teadmiste kontroll. Iga asjaosaline sai „eksamipileti“ viie Eesti rahvatantsu puudutava küsimusega. Peale väikest ettevalmistusaega tuli „vastama“ minna. Ei saa öelda, et rebased päris kõiki vastuseid oleks teadnud aga kedagi päris välja ka ei vilistatud.
Teadmised testitud, asuti ihuomaduste kontrolli kallale. Kõigepealt uuriti, kuidas on lood graatsia ja tasakaaluga. Nimetatud omadused tunnistati üldsuse poolt aktsepteeritaval tasemel olevaks kui uuringualusel õnnestus vähemalt kolme katsega münt põlvede vahel üle toa toimetada ja vastavasse anumasse kukutada. Kõik pidi toimuma mõistagi käte abita. Selle toiminguga tuldi ka etteantud parameetrite piires rahuldavalt ja publiku ovatsioonide saatel toime.
Järgmine katse tundus esmapilgul õige lihtne. Rebased lugesid üksteise järel lehe pealt maha rahvatantsude nimesid ja teised pidid neid kõva häälega järgi kordama. Lisaks pidi veel kommi ka saama. Ja vot needsinased kommid muutsidki pealtnäha lihtsa ülesande üsnagi keerukaks. Rebaste suureks üllatuseks selgus, et ettelugeja diktsioon halveneb oluliselt, kui suu on vahukomme tihkelt täis topitud ning tema jutust on üsna ilmvõimatu mingit sotti saada.
Peale rebaste igakülgset testimist ja kontrollimist saabus pidulik hetk- rebaste vanne. Käsi (tantsu-) piiblil pidid asjaosalised tõotust kordama ja üritama seejuures veel tõsiseltvõetava mulje jätta. Loodan, et lugeja andestab kui peoärevus ja kogetud katsumused (autor oli ise ka rebaste hulgas) on tõotuse täpse teksti siinkohal edastamise võimatuks teinud.
Peale tõotuse andmist oli ametlik osa läbi, rebased tunnistati taudivabaks ja lubati kaitseriietus eemaldada. Hiljem selgus, et korraldajatel on varuks veel üks üllatus. Selleks juhatati külalised läbi maja üles saali, kus astus üle omadest koosnev meestetantsu ansambel. Graatsiat, karvast ihu ja huilgamist seal igatahes jagus. Peale meestetantsu etendust jätkus üldine trall ja kestis varavalgeni.
Osa rahvast degusteeris kohaletoodud koduõlut, mõned üritasid muusikat kõlaritesse saada ja osad lihtsalt irvitasid rebasekutsikate hingevärinate üle. Heas mõttes loomulikult. Kõik need siginad- saginad koondusid aga kiiresti ümber pika laua kui soe söök ette kanti. Kasutan siinkohal võimalust ja edastan kokkadele suurimad tänud, sest laud oli kui äke ja road suurepärased.
Peale pealiku kõnet ja kokakunsti austamist oli aeg rebased üle vaadata. Nagu ühel rebaste peol ikka, pandi ka sel üritusel rebasekutsikate vaimu- ja ihuomadused proovile. Kõigepealt varustati nad sobiliku kaitseriietusega, et rumalus või mõni muu paha tõbi rebastelt auväärt tantsurahvale külge ei hakkaks. Ja algasidki rebaste katsumused- kõigepealt maitsmis- ja haistmismeelte eksam.
Eksaminandid pidid tuvastama nimetatud kahe meele abil, milline kodumaine toiduaine oli neile degusteerimiseks toodud. Test polnud mitte kergete killast, sest sedapuhku rebased igatahes põrusid. Et tegu on õllega, see hammustati küll läbi aga tootja ja mark jäidki tuvastamata.
Järgmiseks oli ette valmistatud teadmiste kontroll. Iga asjaosaline sai „eksamipileti“ viie Eesti rahvatantsu puudutava küsimusega. Peale väikest ettevalmistusaega tuli „vastama“ minna. Ei saa öelda, et rebased päris kõiki vastuseid oleks teadnud aga kedagi päris välja ka ei vilistatud.
Teadmised testitud, asuti ihuomaduste kontrolli kallale. Kõigepealt uuriti, kuidas on lood graatsia ja tasakaaluga. Nimetatud omadused tunnistati üldsuse poolt aktsepteeritaval tasemel olevaks kui uuringualusel õnnestus vähemalt kolme katsega münt põlvede vahel üle toa toimetada ja vastavasse anumasse kukutada. Kõik pidi toimuma mõistagi käte abita. Selle toiminguga tuldi ka etteantud parameetrite piires rahuldavalt ja publiku ovatsioonide saatel toime.
Järgmine katse tundus esmapilgul õige lihtne. Rebased lugesid üksteise järel lehe pealt maha rahvatantsude nimesid ja teised pidid neid kõva häälega järgi kordama. Lisaks pidi veel kommi ka saama. Ja vot needsinased kommid muutsidki pealtnäha lihtsa ülesande üsnagi keerukaks. Rebaste suureks üllatuseks selgus, et ettelugeja diktsioon halveneb oluliselt, kui suu on vahukomme tihkelt täis topitud ning tema jutust on üsna ilmvõimatu mingit sotti saada.
Peale rebaste igakülgset testimist ja kontrollimist saabus pidulik hetk- rebaste vanne. Käsi (tantsu-) piiblil pidid asjaosalised tõotust kordama ja üritama seejuures veel tõsiseltvõetava mulje jätta. Loodan, et lugeja andestab kui peoärevus ja kogetud katsumused (autor oli ise ka rebaste hulgas) on tõotuse täpse teksti siinkohal edastamise võimatuks teinud.
Peale tõotuse andmist oli ametlik osa läbi, rebased tunnistati taudivabaks ja lubati kaitseriietus eemaldada. Hiljem selgus, et korraldajatel on varuks veel üks üllatus. Selleks juhatati külalised läbi maja üles saali, kus astus üle omadest koosnev meestetantsu ansambel. Graatsiat, karvast ihu ja huilgamist seal igatahes jagus. Peale meestetantsu etendust jätkus üldine trall ja kestis varavalgeni.
Saturday, March 5, 2011
Tartumaa talvine tantsupidu 2011
05.03.11 toimus Tartumaal Kambjas kolmandat korda Tartumaa talvine tantsupidu, kus osalesid erinevad Tartumaa tantsurühmad, sealhulgas Vikerkaar. Tantsupidu sai alguse kell 16.00 Kambja vallavalitsuse hoone juurest, kust viis tee teatetantsuga Kambja kooliväljakule. Kooliväljakul tantsiti koos erinevaid seltskonnatantse. Peale tantsimist jagati kõigile tanguputru, sooja teed ja saiakesi. Kell 18.00 algas kooli saalis taas tants, kus iga tantsurühm esitas mingi tantsu. Vikerkaare rühm esitas sellel korral Igavest labajalga.
Peale etteasteid sai hoo sisse simman, mida saatsid kaks noorukit lõõtsmoonikut. Tantsu ja tralli jagus kuni peo lõppuni. Tartumaa talvise tantsupeo kunstiline juht oli aastal 2011 Lea Kurvits.
Peale etteasteid sai hoo sisse simman, mida saatsid kaks noorukit lõõtsmoonikut. Tantsu ja tralli jagus kuni peo lõppuni. Tartumaa talvise tantsupeo kunstiline juht oli aastal 2011 Lea Kurvits.
Saturday, February 5, 2011
„Tantsutallad 2011” Rannus
5. veebruaril algas kell 19.00 Rannu Kultuurimajas kontsert “Tantsutallad 2011”, kus said vabas vormis näidata oma tantsuoskusi nii noored- kui vanad.
Tantsutallad on populaarseks saanud ja seda näitas fakt, et esinemise loa ja õiguse tantsida kaks tantsu, said - 25 rühma. Paljud üritusel osaleda soovinud rühmad jäid aga ukse taha, kuid see-eest saavad nad esinemise võimaluse järgmisel aastal, kui on kiired registreeruma. Meie rühm registreeris varakult ja osalemise luba käes. Algul oli raskusi koosseisu kokku panekuga, aga lõpuks oli esinemas 8 paari. Hea tulemus!!
Kontsert oli pikk, kokku 42 tantsu, mis kestis pea kolm tundi. Vikerkaare rühm esines kahe tantsuga: “Mulgi polka” (8 paari) ja sel hooajal õpitud “Hüppetants” (6 paari). Tantsud tantsitud hindele hea :) (hinne Ulvilt). Soovin, et tantsijad tantsiksid edaspidi rõõmsalt, naeratades partnerile, pingevabalt, kindlalt ja õpiks ikka hooaja jooksul tantsu selgeks :).
Pika ja huvitava kontserdi lõpuks vabastati kiirelt saal toolidest, et saaks alustada pikalt oodatud tantsuõhtuga. Tantsumuusikat tegi ansambel….ja kuni kella 02.00 oli tantsijaid piisavalt.
Tänan osalenud tantsijaid:
Aira, Aliis, Anneli, Janeli, Kai, Kristi, Piret L., Tiiu,
Ando, Andres R., Ilo, Mati, Peeter, Raimu, Raivo, Tõnu
Ulvi
Tantsutallad on populaarseks saanud ja seda näitas fakt, et esinemise loa ja õiguse tantsida kaks tantsu, said - 25 rühma. Paljud üritusel osaleda soovinud rühmad jäid aga ukse taha, kuid see-eest saavad nad esinemise võimaluse järgmisel aastal, kui on kiired registreeruma. Meie rühm registreeris varakult ja osalemise luba käes. Algul oli raskusi koosseisu kokku panekuga, aga lõpuks oli esinemas 8 paari. Hea tulemus!!
Kontsert oli pikk, kokku 42 tantsu, mis kestis pea kolm tundi. Vikerkaare rühm esines kahe tantsuga: “Mulgi polka” (8 paari) ja sel hooajal õpitud “Hüppetants” (6 paari). Tantsud tantsitud hindele hea :) (hinne Ulvilt). Soovin, et tantsijad tantsiksid edaspidi rõõmsalt, naeratades partnerile, pingevabalt, kindlalt ja õpiks ikka hooaja jooksul tantsu selgeks :).
Pika ja huvitava kontserdi lõpuks vabastati kiirelt saal toolidest, et saaks alustada pikalt oodatud tantsuõhtuga. Tantsumuusikat tegi ansambel….ja kuni kella 02.00 oli tantsijaid piisavalt.
Tänan osalenud tantsijaid:
Aira, Aliis, Anneli, Janeli, Kai, Kristi, Piret L., Tiiu,
Ando, Andres R., Ilo, Mati, Peeter, Raimu, Raivo, Tõnu
Ulvi
Sunday, December 12, 2010
Vikerkaare lossipidu Sangastes
Ettevalmistused jõulupeoks algasid juba suve lõpul kui päike siras veel kõrgel taevas. Raske oli sellel hetkel mõelda lumest, kuusest ja jõuludest. Kuid mõte oli õhku paisatud ja nüüd oli kõigil aega mõelda, kas ta tahaks tunda end ühel õhtul lossiprouana või mõisahärrana:) Nimelt peeti plaani pidada üks vahva ja ühtlasi Vikerkaare esimene lossipidu. Jõulupidu Sangaste lossis kõlas igal juhul ahvatlevalt. Mõeldud-tehtud! 
Ja nii jõudiski peale ootamatut suve lõppu ja pikaleveninud sügist kätte talv...ning jõuluaeg...Ja kauaoodatud 11.detsember. Jah just nimelt sellel õhtul toimus Vikerkaare lossijõulupidu. Ilm oli imeilus – paks lumi kattis maad ja õiget meeleolu hakati looma juba autodes. Jõululaulud kõlamas, mõnus meeleolu hinges, saabuti järjest autodega lossiõuele. Jah täiusest olidki puudu veel saanid ja hobused. Aga eks midagi peab järgmiseks korraks ka jääma:)
Lossis ootas meid ees suur peosaal koos kaunilt kaetud laudadega.
Ilo koos abilistega pani valmis muusikalise poole – kõlarid, arvutid ja juhtmemajanduse. Nii, et õige pea kõlas lossisaalis mõnus laul ja seltskond muudkui saabus...
Enne jõululauda istumist oli kõigil võimalus ennast tubadesse majutada, niisama mõnusalt aega veeta ja juttu puhuda. Või siis lihtsalt lossis ringi jalutada ja ruume avastada.
Ja, et õhtu ikka meelde jääks, sai grupipiltki ära tehtud:)
Pildile järgnes kosutav traditsiooniline jõuluõhtusöök.
Ja kus on Maie, seal on ka viktoriin – nii ka seekord:)
Viktoriin oli sedapuhku jõuluteemaline – laudkonnad-meeskonnad pidid lõpetama fraase jõululauludest. Viktoriin oli väga tasavägine, kõigil on ju tuntud jõululaulud selged. Aga miks need siis õigel hetkel siiski meelde ei tule, kui jõulumehe ees seisad ja oma kinki üritad lunastada?! Viktoriini võitis laudkond, kuhu kuulusid: Ando, Alvar, Külli ja Janeli. Ja auhinnaks oli mõnus vein:)
Vahepeal ei olnud Ilogi käed rüpes istunud ning tema sulest valmis uhiuus luuletus, nö "elust enesest":
Keset Sangastet oh pime
sündimas on jõuluime.
Maie pursib luuletusi,
Alvar norib Küllilt musi.
Mati nukralt kuuse all,
kingikotist puudu pael.
Viljar tambib ümber kuuse,
see on kõige vingem luule.
Kuule kas veel metsas ruumi,
et saaks vähendada buumi,
mis on tekkind hüvast roast,
antud jumalikust loast.
Laadin kõhtu hüva kraami
kuulen jõuluvana saani,
aga mul ei ole aega,
võtan viina iga moega.
Ja siis algaski tants ja trall...Sekka mõned söögi- ja joogipausid.
Kuniks tuli kauaoodatud jõuluvana. Miks ta sellel aastal pisut säästuliku olemisega välja nägi, seda peab vist Põhjanabalt küsima, kuid kingitused olid tal siiski kaasas...
Nii, et kurikuulus masu polnud seda poolt jõuludest siiski puutunud...Algas tohutu luuletuste, tantsude, laulude ja muude etteastete paraad...Kes tuletas meelde eelmise aasta luuletuse, kes koukis mälupõhjast välja mõne jõululaulu...Oli ka neid, kes põhjalikult valmistunud olid ning esinesid nüüd pika laulu või luuletusega...Igal juhul tundub, et Vikerkaarel fantaasiat ja tantsulusti jätkub ja seega läks ettekandele ka kolm tantsukava: ABBA Rootsist, kes esitas kurikuulsa „Waterloo“; Take That UK-st, kelle poolt taaselustati „Babe“ ja lõbus naistekollektiiv armsalt kodumaalt, kes esitas tantsude popurrii aastaaegadest. Lõpuks said kõik kingitused ka jagatud ja Jõuluvanagi läks minema...Kuid sellega ei lõppenud Vikerkaare pidu...Jätkus tants ja trall...Vaikselt hakkas kell lööma hommikutunde, laudadest hakkasid tühjenema ning inimesed läksid oma tubadesse magama – ega iga päev saa peale pidu kauni lossi seinte vahel uinuda...Mõned tuulasid lossis ringi ja avastasid lossi keldris käike ja ruume...Tugevamad pidasid vastu hommikuni...
Hommikusöögilauas võis olla nii mõnigi unine nägu, kuid see ei muutnud meeleolu. Nägudelt paistis rahulolu. Pidu oli vahva ja emotsiooniderohke ning mõtteid-mälestusi jätkub kauaks veel peojärgseltki:)
Aitäh kõigile,
Janeli
Ja nii jõudiski peale ootamatut suve lõppu ja pikaleveninud sügist kätte talv...ning jõuluaeg...Ja kauaoodatud 11.detsember. Jah just nimelt sellel õhtul toimus Vikerkaare lossijõulupidu. Ilm oli imeilus – paks lumi kattis maad ja õiget meeleolu hakati looma juba autodes. Jõululaulud kõlamas, mõnus meeleolu hinges, saabuti järjest autodega lossiõuele. Jah täiusest olidki puudu veel saanid ja hobused. Aga eks midagi peab järgmiseks korraks ka jääma:)
Lossis ootas meid ees suur peosaal koos kaunilt kaetud laudadega.
Ilo koos abilistega pani valmis muusikalise poole – kõlarid, arvutid ja juhtmemajanduse. Nii, et õige pea kõlas lossisaalis mõnus laul ja seltskond muudkui saabus...
Enne jõululauda istumist oli kõigil võimalus ennast tubadesse majutada, niisama mõnusalt aega veeta ja juttu puhuda. Või siis lihtsalt lossis ringi jalutada ja ruume avastada.
Ja, et õhtu ikka meelde jääks, sai grupipiltki ära tehtud:)
Pildile järgnes kosutav traditsiooniline jõuluõhtusöök.
Ja kus on Maie, seal on ka viktoriin – nii ka seekord:)
Viktoriin oli sedapuhku jõuluteemaline – laudkonnad-meeskonnad pidid lõpetama fraase jõululauludest. Viktoriin oli väga tasavägine, kõigil on ju tuntud jõululaulud selged. Aga miks need siis õigel hetkel siiski meelde ei tule, kui jõulumehe ees seisad ja oma kinki üritad lunastada?! Viktoriini võitis laudkond, kuhu kuulusid: Ando, Alvar, Külli ja Janeli. Ja auhinnaks oli mõnus vein:)
Vahepeal ei olnud Ilogi käed rüpes istunud ning tema sulest valmis uhiuus luuletus, nö "elust enesest":
Keset Sangastet oh pime
sündimas on jõuluime.
Maie pursib luuletusi,
Alvar norib Küllilt musi.
Mati nukralt kuuse all,
kingikotist puudu pael.
Viljar tambib ümber kuuse,
see on kõige vingem luule.
Kuule kas veel metsas ruumi,
et saaks vähendada buumi,
mis on tekkind hüvast roast,
antud jumalikust loast.
Laadin kõhtu hüva kraami
kuulen jõuluvana saani,
aga mul ei ole aega,
võtan viina iga moega.
Ja siis algaski tants ja trall...Sekka mõned söögi- ja joogipausid.
Kuniks tuli kauaoodatud jõuluvana. Miks ta sellel aastal pisut säästuliku olemisega välja nägi, seda peab vist Põhjanabalt küsima, kuid kingitused olid tal siiski kaasas...
Nii, et kurikuulus masu polnud seda poolt jõuludest siiski puutunud...Algas tohutu luuletuste, tantsude, laulude ja muude etteastete paraad...Kes tuletas meelde eelmise aasta luuletuse, kes koukis mälupõhjast välja mõne jõululaulu...Oli ka neid, kes põhjalikult valmistunud olid ning esinesid nüüd pika laulu või luuletusega...Igal juhul tundub, et Vikerkaarel fantaasiat ja tantsulusti jätkub ja seega läks ettekandele ka kolm tantsukava: ABBA Rootsist, kes esitas kurikuulsa „Waterloo“; Take That UK-st, kelle poolt taaselustati „Babe“ ja lõbus naistekollektiiv armsalt kodumaalt, kes esitas tantsude popurrii aastaaegadest. Lõpuks said kõik kingitused ka jagatud ja Jõuluvanagi läks minema...Kuid sellega ei lõppenud Vikerkaare pidu...Jätkus tants ja trall...Vaikselt hakkas kell lööma hommikutunde, laudadest hakkasid tühjenema ning inimesed läksid oma tubadesse magama – ega iga päev saa peale pidu kauni lossi seinte vahel uinuda...Mõned tuulasid lossis ringi ja avastasid lossi keldris käike ja ruume...Tugevamad pidasid vastu hommikuni...
Hommikusöögilauas võis olla nii mõnigi unine nägu, kuid see ei muutnud meeleolu. Nägudelt paistis rahulolu. Pidu oli vahva ja emotsiooniderohke ning mõtteid-mälestusi jätkub kauaks veel peojärgseltki:)
Aitäh kõigile,
Janeli
Subscribe to:
Posts (Atom)