Tantsisime kaheksa erineva riigi õpetajakoolitajatele

Märtsi algul olid Tartu Ülikooli Haridusteaduskonnas külas projektipartnerid kaheksast Euroopa riigist – Eestist, Soomest, Ungarist, Tšehhist, Saksamaalt (Baierist), Hollandist, Suurbritanniast (Šotimaalt) ja Hispaaniast. Üllatusesinejana esinesid neile meie tantsurühmast seitse tantsupaari. Kohe kui mehed esimese tantsuna “Kosjaloos” hoogsalt saali sööstsid, otsiti välja fotoaparaadid, videokaamerad ja elati tantsule elavalt kaasa. Tugev aplaus ja pidev kaasaelamine saatis igat tantsu, mis esitasime. Kui pärast esinemist Ilo teatas, et nüüd on saabunud kord ka neil tantsida, siis oli meie üllatus suur. Nimelt polnud meil vaja kedagi pealtvaatajatest tantsuplatsile lohistada, meelitada ja paluda, vaid tuldi lausa jooksujalu ise. Innukalt õpiti Eesti tantse ja kui lõpus ära väsiti, siis paluti veel ühte tantsu meie poolt. Lõpetasime siis oma etteaste “Tuljakuga”.

Projektis osalejad said ülesandeks tantsude sisu järgi ära arvata, millest tants jutustab. Selle ülesandega tuldi üsna hästi toime. Esitatud “Kosjaloo”, “Viiulipolka” ja “Tantsukingade” sisu tabati täpselt. Tantsu “Vanaisa polka” kohta väideti, et see jutustas perekonnatülist. Kõige enam valmistas raskusi aga mõistatada, millest jutustas tants “Meite mehed ja mammatütred”. Selle kohta pakuti, et mehed kaklevad maa ja naiste pärast. Alles siis, kui sai meelde tuletatud Eesti paiknemist mere ääres, taibati, et tegemist on merelt tulnud meeste tantsuga.

Pärast esinemist jätkus veel kaua keskustelu õhtusöögilauas, mitu korda me trennis käime, kaua tantsinud oleme, mis tantse tantsime, millistel festivalidele osalenud oleme ja mis rahvariideid kanname. Kiideti meie esinemist ja lisaks tantsuoskusele ka meie näitlemisoskust. Nagu üks tšehhitar ütles, siis talle meeldis vaadata just meie nägusid, sest neis peegeldus kogu tants….

Meie esinemine oli jutuks veel järgmisel päevalgi, nii et projektijuht Jan Folkert juba arvas, et enam ei tohi selliseid kaasahaaravaid esinemisi teha, siis on järgmine päev raske tööle keskenduda. Järgmise projektkohtumise korraldaja Baierimaa aga muretses, et Eesti on lati nii kõrgele seadnud, et nendel oleks ka kohtumiseks “Vikerkaart” vaja :).