Jõulud nagu ikka, mõtleb vana rahvatantsija, ei midagi uut siin ilmas... Kuigi oli ka mitmeid, kes üksnes osaliselt nõustusid selle mõttekäiguga. Jah, selle osa Vikerkaarest moodustasid uued tantsijad ehk siis „rebased“ ja nende nahas olla ei ihaldanud eriti keegi. Aga polnud pääsu.
Oli kuulda, et „vanad“ kogunesid isegi Ilo ja Kati juurde „loomeõhtule“ seekordsete rebaste peedistamisega seotud plaane arutama. Pärast seda käisid nad pikemat aega väga kavalate nägudega ringi, justkui ootaks neid kõiki lähenev töövarju päev peaministri kabinetis või vähemalt šampanjavann Anu Saagimiga. Olgu nende tunnete klaarimisega, kuidas on, aga kauaoodatud pidu jõudiski lõpuks kätte.
Paanika kulminatsioon ise leidis aset paljude poolt juba heakskiidu saanud Askari puhkemajas. Tegelikult muidugi oleks pidanud olema kaks pidu, aga justkui eluliseks tõestuseks teooriatele, et aja kulg järjest kiireneb ning Maagi tiirleb ümber Päikese üha kasvavas tempos, haihtus aeg rebaste- ja jõulupeo vahel olematusse ning üritused ühtisid iseenesest.
Seekordsed rebased olid siis Aivar (tema teatavasti muidugi ei ole Vikerkaare uus liige, kuid kuuldavasti lunastas endale võimaluse jääda igavesti rebase staatusesse karistuseks enda aastakäigu rebaste ristimisest kõrvalehiilimise eest), Kai, Rauno, Merike, Peeter, Mati ja Aliis, lisaks edutati rühma ovatsioonide saatel hõberebaseks Ulvi. Kohe algatuseks kirjutati korstnasse rebaste uutele peokostüümidele ning soengutele kulutatud aeg ja raha, riietades nad valgetesse kapuutsidega tolmukaitsekombinesoonidesse. Boonusena lisati make up´i varjamiseks näomaskid. 2009. aasta läheb maailma ajalukku seagripi epideemia paanikaga.
Ja siis oli rebaste kord anda omapoolne vääriline vastus vanade loomeõhtu ponnistustele. Eesel sai saba, mündid kukutati kaussi, kommid topiti põske ja ka kõige keerukam rahvatantsualane terminoloogia sai lahti mõtestatud ja vanade tegijate väikeste kohendustega ette mängitud.
Tänavused rebased rõhusid meeskonnatööle ja motole „Üks kõigi eest, kõik ühe eest!“. Kõigele toimuvale andsid hoogu juurde Jaanuse haruldaselt tabavad ja vürtsikad vahelehüüded. Ning lõpuks saigi rebaste vaev tasutud ning kogu paanika päädis tõsimeelse vande andmisega rahvatantsija „piiblil“ ja Ennu ennastsalgava füüsilise ponnistusega vande vastuvõtmisel.
Uuel päeval tuli oodatud jõuluvana asemel suure kingikotiga väärikas ja võimas hõberebane (olgu selgitava märkusena öeldud, et siinkohal räägitakse hõberebasest selle zooloogilises tähenduses, mitte segamini ajada sama sõna kõnekeelse tähendusega „noorliikmeid toetama volitatud tegevliige“). Kingitusi jagus kõigile, kõvematele tegijatele isegi mitu – hõberebane oli nõudlik, aga õiglane ja niisama veiderdamise eest ei saanud kinki kätte keegi. Etteastetest väärib eraldi märkimist Vikerkaarepoiste Ilo, Raivo, Viljari ja Tõnu naiste südameid sulatanud ning meestes hoolikalt varjatud kadedust äratanud tantsunumber „millest mehed tegelikult unistavad“.
Ja siis tantsiti, tantsiti, tantsiti... Sai ka sauna, mis tundus võrreldes laululava tillukese saunakesega, millega viimasel poolel aastal harjunud oldi ja mille lavale pea poole rühma kolmes kihis äramahutamine juba igati normaalse tegevusena tunduma oli hakanud, kuninglik. Hilisemaid ärkvelolijaid lummas Rauno oma pillimängu ja lauluga alates metsavendade repertuaarist kuni Tuljaku töötluseni. Elus on hetki, millest osa saamine vist ongi see tihti tabamatuna tunduv õnn.
Et seekordne rebaste jõulupidu oli üks õige ja tõsine pidu, näitab ka see, et tal oli oma tõsiseltvõetav järellugu. Nimelt sai peol sõlmitud üks kihlvedu, mille osalised ja sisu jäägu teadjate teada, kuid mille võit realiseerus suurepäraseks aastalõpuvaheaja tantsuharjutuseks kõigi uute ja vanade kirglike Tuljaku austajate jaoks.
Juubeliaasta tõi Vikerkaarele kaasa hea rebasesaagi. Küllap neist sellesügisestestki kutsikatest saavad ükskord tublid murdjad (loe: tantsumurdjad), kes võivad endale lubada heietusi üha kiiremas tempos mööduvatest jõuludest ja rebaste paanikast tollel talvel, mil hanged olid räästadeni ja pakast viimase kümne lahjemat sorti talve jagu.
