Sõit Tallinna algas nagu Vikerkaarele kohane. Buss oli täis mõnusat suminat, mida ei suutnud summutada muud bussihelid. Bussijuht Hanno oli ülim sõbralikkuse kehastus ja rahulikkus ise.
Tee peal pidasime kütusega varustamise peatusi ning jõudes Tallinna, jäi meil rahulikult lisaaega igasuguste varude täiendamiseks.
Sadamas kohtusime oma sõbra Tartu Tarmoga, kes oli nagu alati lahkelt valmis meid oma pillimänguga toetama. Natuke veel ja olimegi laevas, kus veetsime mõnusalt aega oma varusid nosides ja mahedat keelekastet peale võttes. Hetk, peale laeva väljumist alustas mängimist laevamuusik ja Vikerkaar ei lasknud ennast mitu korda paluda ja nii iga natukese aja tagant lisanduski tantsupõrandale järjekordne uus hoogne paar. Sai ikka omajagu veheldud ja muusiku väsides asendus elav muusika päris laheda diskolaadse muusikaga. Õhus hõljusid kõiksugu kerged aurud, kui maabusime Helsingi sadamas ning õhtune, üpriski tuuline ja kõle ilm võttis meid vastu.
Ootasime kuni Hanno bussiga järjekorrast välja sai ning seni soojendasime endid kord hüpates kergelt üles, kord laskudes alla ja olime üpriski tänulikud, jõudes bussi kodusesse soojusesse.
Irja ootas meid rõõmus naeratus suul ja keha täis tegevuslusti.
Öö möödus nagu Vikerkaarele kombeks saanud, iga minutit koosveedetud ajast maksimaalselt võttes.
Hommik võttis meid vastu mõnusa kõnekõmina ja toiduvalmistamise lõhnadega.Toibusime aeglaselt mõnusalt aurava kohvi ja kihiliste võileibade toimel. Ühesõnaga- hommikupoolik õnnestus mõnusalt maha jahutada.
Saime ennast korralikult koguda ja võtta ette lõunasöögi reisi linna, kus pidime järjekordselt murduma pakutava toidurohkuse ja raskuse kätte.
Jõudes tagasi Irja juurde hakkasime sättima ennast simmanile. Kes veel triikis- traageldas oma pluuse, kes kohmitses pastlapaelte kallal. Igaljuhul lõpuks me olime valmis.
Aivar oli meid folkloorsete tantsudega korralikult varustanud, nii et las minna...
Seekordne simmanikoht oli väike ja niru, meenutas pankrotti mineva lasteaia saali, kujult Statoili hot-dogi.Vaatasime ei tea juba mitmendat korda oma repertuaari ja arutasime ka Tartu Tarmoga, kuidas aega võimalikult lahedalt jagada.
Esimesed külalised lasksid ennast seekord kaua oodata ja ega neid palju rohkem tulnudki. Esinesime väiksearvulise, kuid üpriski nõudliku publiku ees. Mängud ja tantsud sütitasid neidki, nii et rong läks lõpuks tavapäraselt veerema. Meile avaldati tänu ja oodatakse tagasi järgmise aasta oktoobrikuus. Jõudes tagasi Irja juurde, möödus õhtune aeg nagu ülekiirendatud stopper. Väsinud pea vajus patja ja ükski liigne mõte ei seganud uinumist.
Järgmisel päeval olime oodatud Soome sõprusrühma juubelile. Ootasime pisikest, kodust ja sooja vastuvõttu, kuid tegemist oli tõelise banketiga, kust ei puudunud sõnavõtud ja mitmekäiguline pidulik lõunasöök. Meie esinemine oli kiire ja käre. Kingitused üle antud, kallistused vahetatud, nautisime juubilaride poolt pakutavat kontsertkava ja lõpetasime ühise Poloneesiga. Oli väsitav, aga mõnus päev.
Oli aeg lõpuks koju minna................................
Tagasitee.......................
Raske nagu alati...............................
