Suurim suvine elamus oli Europeade Belgias. Mis asi see EUROPEADE üldse on? Europeade on rahvusvaheline üle-Euroopaline rahvatantsijate ja rahvamuusikute suurüritus. Europeade on peetud alates 1964. aastast. 1993. aastast on ka Eesti esindus igal aastal kohal käinud. Sel aastal oli Eestist 187 inimest, kelle hulka kuulus rahvatantsijaid 11. grupist, pillimehi, rühmajuhte. Suure konkursi järel õnnestus ka Tartu rahvatantsurühmal “Vikerkaar” pääseda 8 paariga Europeadele. Kuna allakirjutanu koos oma partneriga, meie kooli endise õpetaja Piretiga, on ka selle rühma liige, siis nii me Belgiasse esinema saimegi. Suvisele Europeadele eelnes kevadel veel kohapeal Eestis MINIEUROPEADE, mis peeti maha Jõgeval.
Belgiasse sõitis Eesti esindus kohale 5 suure bussiga. Kokku oli Europeadel aga üle 6000 osavõtja pea kõigist Euroopa riikidest. Kohalejõudmiseks tuli meil sõita läbi kuue riigi ja kohalesõit kestis pea 3 päeva. Meie bussiga olid kaasas ka meie tantsujuhi rahvatantsurühma “Lea” 4-5 kl tantsijad.
Belgias Antverpenis veetsime 6 päeva. Selle sisse mahtusid proovid, mitmed tänavaesinemised, ava- ja lõpukontsert Berchemi jalgpallistaadionil, kõigi osavõtjate rongkäik läbi Antverpeni, ekskursioonid ja väga palju muud huvitavat. Ka muuseumid ja paljud teised huviväärsused olid Europeade osavõtjatele tasuta. Ööbimised toimusid koolimajades, kuid ega magamiseks suurt aega jäänud. Pidustused Antverpeni tänavatel ei lakanud ööselgi. Kogu linn oli üks suur pidu ja tantsimine sadade erinevate rahvariiete virvarris.
Kõik mäletame, et tänavune suvi oli eriti soe. Belgias oli see aga veel märksa kuumem. Päris tavaline temperatuur oli vilus 30° - 37°. Öösel võis vabalt T-särgis ringi liikuda. Rongkäigus võis liikuda aga vaid tantsides. Sedasi läbides 4 kilomeetrit 35°-kraadises kuumuses oli nagu tantsimine saunalaval. Kuid ega siis kuumust tundnudki kui inimesed tänavate ääres elasid hoogsalt kaasa, plaksutasid ja hõiskasid.
Esinesime ka kahe soolokontserdiga – Antverpeni peaväljakul ja väikses eeslinnas, kus me ööbisime. Mõlemad kontserdid läksid väga hästi. Pärast peaväljakul olnud kontserti Antverpeni vanalinnas jalutades tuli meie juurde üks vanaproua ja kiitis meie rühmi taevani. Tänu naeratustele ja tantsu sisseelamisele olevat me olnud parimad rühmad, keda tema peaväljakul näinud. Probleemiks oli ainult vanaprouale selgitada, kus Eesti asub – esimese hooga arvas ta, et Eesti on seal, kus kasvatatakse kiivisid. Oma ööbimispaigas esinedes tuli meie juurde üks vana välis-Eesti naine ja rääkis Eesti kultuuri edasikandmisest maailmas.
Ühe päeva veetsime ka Brügges, mille kohta öeldakse “Madalmaade Veneetsia”, sest kesklinnas on tänavate asemel kanalid, kus paatidega liigeldakse. Inimesed istusid õhtuti kümnete kohvikute ees laudade taga ja tundus, et nende lemmikroaks on suur kastrulitäis austreid, nimelt just seda pakuti kõigis tänavakohvikuis. Palju oli tänavatel ka hobuseid, kaarikuid.
Meenub veel Europeade lõpetamine Berchemi staadionil. Kui lõpukontsert lõppes, jooksid kõik osalejad oma lippudega staadionimurule, kaks orkestrit mängisid ja tantsuringid keerlesid. Seda ülevat tunnet oma sini-must-valgete lippude all puhkpillimuusika mürtsudes on sõnadega raske edasi anda. Ja kuigi oli kuum ning eestlased arvatakse olevat külm ja tagasihoidlik rahvas, oli meie rühm üks viimaseid lahkujaid. Seda enam tähelepanu me saime – piltnike rivi, kes meid endaga poseerida palus, ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Üldse suhtlesime väga paljude rahvuste esindajatega. Rahvatantsurühma “Lea” lapsed olid eriti aktiivsed välismaalastega sõprusesobitajad.
Tagasisõidul peatusime ühe päeva ka Berliinis, sealt meeldis eelkõige võimas Berliini loomaaed, kus olid ka pandad, kaelkirjakud ja veel palju teisi loomi, keda Tallinna loomaaias pole. Järgmisel aastal toimub Europeade Itaalias Sardiinia saarel.
Meelis Raju
